Marshalli plaan: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Robot: eemaldatud mittetöötav välislink |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[Pilt:Marshall Plan.png|thumb|Marshalli plaani raames abi saanud riigid]]
'''Marshalli plaan''' (ametlikult '''Euroopa Taastamise Programm''', inglise keeles ''European Recovery Program'') oli [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikide]] abiprogramm
Plaani enda koostamise taga seisis president Harry Trumani administratsiooni riigisekretäri abi Dean Acheson ja grupp Riigidepartemangu töötajaid, kes täitsid Marshalli poolt antud ülesannet. President Truman kutsus Kongressi kokku plaani arutama novembris 1947. Kongress kiitis programmi heaks juba detsembris. Programmi juhiks ja läbiviimise organisaatoriks määrati ''Studebaker''i kontserni peadirektor Paul G. Hoffmann.
Algselt oli tegemist oli USA poolt võimaldatava finants- ja muu abiga kõikidele Teises maailmasõjas kannatada saanud Euroopa riikidele. Kuid programmi võtsid vastu 17 riiki: [[Austria]], [[Belgia]], [[Holland]], [[Iirimaa]], [[Island]], [[Itaalia]] (tema koosseisus ka Trieste Vaba Territoorium), [[Kreeka]], [[Luksemburg]], [[Norra]], [[Portugal]], [[Prantsusmaa]], [[Rootsi]], [[Saksamaa LV]], [[Suurbritannia]], [[Šveits]], [[Taani]] ja [[Türgi]]. Hispaaniale Marshalli plaani abi ei pakutud, kuna Franco režiim oli USA-le vastuvõetamatu.
Abi pakuti ka [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidule]] ja teistele [[Ida-Euroopa]] maadele. Pärast pikki USA riigidepartemangu konsultatsioone NSV Liidu välisministri Vjatšeslav Molotoviga, otsustas NLKP Keskkomitee lükata abisaamise programmi tagasi, teatades, et sab ise hakkama ning keelas ka [[Tšehhoslovakkia]]<nowiki/>l, Ungaril ja [[Poola]]<nowiki/>l, kes olid valmis seda vastu võtma, programmis osalemise.
Osalevate riikide tööstustoodang suurenes nelja aastaga 35% võrra ning ka põllumajandustoodang ületas sõjaeelse taseme. Lisaks aitas programm kaasa poliitilise olukorra stabiliseerumisele ning sundis Euroopat hakkama mõtlema integratsioonile. See inspireeris Euroopa riike ka ise hiljem arenguriikidele abi andma. Samal ajal tagas USA ise oma toodetele laialdase ekspordituru.▼
Keeldus ka [[Soome]], kes eelistas Nõukogude Liiduga häid suhteid hoida. Soome muidugi vajas hädasti majanduslikku abi, kuna pidi maksma Nõukogude Liidule reparatsioone. President Paasikivi kirjutas oma päevakirjas 8. juulil 1947 NSV Liidu survest Soomele mitte osaleda Marshalli plaanis: „See on hirmus! Mis meie elust saab? Mis plaanid venelaste on? Arvan, et algab samasugune kamandamine kui Ungaris.”
{{Külm sõda}}▼
[[1948]]. aastal asutati [[Pariis|Pariisis]] plaani elluviimiseks Euroopa Majanduskoostöö Organisatsioon (''Organisation for European Economic Co-operation'', OEEC). Plaani elluviimine käivitus 4. aprillil 1948 kui USA Kongress võttis vastu seaduse „Majanduslikust koostööst”.
Programm võimaldas Euroopa riikidele hankida operatiivselt rahalisi vahendeid oma majanduse taasülesehitamiseks ja delegeeris Saksamaa ja teised Lääne-Euroopa riigid kiiresti rahvusvahelisse raha- ja kaubandussüsteemi. USA omakorda aga kujunes selle liidriks. Programm kestis neli aastat ning selle aja jooksul anti Lääne-Euroopa riikidele majanduslikku ja tehnilist abi kokku 13 miljardi (on ka andmeid, et 17 miljardit) [[USA dollar|USA dollari]] väärtuses. Abi jagati põhimõtteliselt elanikkonna arvu järgi. Kuid peeti silmas, et seni tööstuslikult arenenumad suured Euroopa riigid suudavad edaspidi rohkem kaasa aidata Euroopa arengule. Seetõttu olid suurimad abisaajad li Suurbtitannia (26% kogu abisummast), Prantsusmaa (18%) ja Saksamaa LV (11%). Masrshalli abi oli otsustava tähtsusega ja tõhus nii nende riikide kui ka teiste Euroopa demokraatlike riikide sõjajärgseks jaluleaitamises. Samas oli see ka USA firmadele suurepärane võimalus oma toodangut Euroopasse eksportida ning oma majanduslikku kohalolekut Euroopas paika panna.
▲
Marshalli plaani rakendamine lõpetati järsult 30. detsembril 1951, mis ajendas mitmeid Euroopa riike protestima ja mõnda aega USAsse kiivalt suhtuma. Kuid see asendati Vastastikuse Julgeoleku Seadusega (''The Mutual Security Act''), mille USA Kongress võttis vastu 10. oktoobril 1951 president Trumani initsiatiivil. Seaduse peamine eesmärk oli aidata külma sõja puhkedes Lääne-Euroopa riike areneda ja ohjeldada kommunismi levikut. USA andis järgneva kümne aasta jooksul oma liitlastele sõjalist, majanduslikku ja tehnilist abi ligi 7,5 miljardit dollari väärtuses.
Marshalli plaan tervikuna aga elab rahvusvahelise suhtlemise mälus kui USA kõige suuremeelsem ettevõtmine demokraatia abistamiseks ja Nõukogude Liidu sõjajärgsete Euroopa mõjutsoonide laiendamiseks ette võetud manöövrite tõrjumiseks.
▲<br />{{Külm sõda}}
[[Kategooria:Külm sõda]]
| |||