Johannes Scotus Eriugena: erinevus redaktsioonide vahel

Eriugena peatöö, ''De divisione naturae'' (''Periphyseon''), mõisteti hukka Sens'i linnas paavst Honorius III poolt (1225), kes kirjeldas seda kui raamatut, mis "kubiseb ketserlike perverssuste madudest", ja Paavst Gregorius III poolt 1585, koosneb viiest raamatust. Raamat on dialoogivormis, põhjendused tuuakse süllogismina. ''Natura'' all ei mõtle Eriugena loodust, vaid universumit, kõike, kõikide asjade kõiksust, mis sisaldab eneses olemist ja mitte-olemist. See olemise ja mitteolemise ühtsus jaotub 4 erinevasse klassi: (1) See, mis loob ja ei ole ise loodud; (2) see, mis on loodud ja loob ise (3) See, mis on loodud ja ise ei loo; (4) see, mis ei ole loodud ja ise ka ei loo. Esimene on Jumal kui kõikide asjade algpõhjus ning viimane on Jumal kui kõikide asjade lõpp ja eesmärk, millesse loodud maailm lõpuks naaseb. Teine ja kolmas grupp koos moodustavad loodud maailma, mis on viis, kuidas jumal ilmsiks saab, jumal protsessis, ''Theophania''. Teine on Platooniline ideede maailm ja kolmas on panteistlik/pandeistlik maailm, mis sõltub Jumala vahelesekkumisest. Seega on eristatud jumalikus süsteemis algus, keskpaik ja lõpp; jättes samas kõik need kolm üheks.