Adsele: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
29. rida:
V-XI sajandini levis Loode-Venemaal nn Pihkva tüüpi piklike kurgaanide (matuseküngaste, pikk-kääbaste) kultuur<ref>http://history-gatchina.ru/land/kurgany/kurgany3.htm Археологические памятники Гатчинского района. Что скрывают древнейшие курганы</ref>. Neid peetakse viikingite eellaste aga vene uurijate poolt ka vene varjaagide (viikingite) rajatud kalmuküngasteks, kus viidi läbi põletusmatuseid. Läänemere idakaldal ja tänasel Loode- ka Kesk-Venemaal on palju jõgesid ja erinevaid vesikondi mida mööda käis ulatuslik kaubandus Idamaade ja Skandinaavia vahel. Tuntuimat nimetatakse Austrvegr. Ka olid viikingitel eraldi oma kohanimed nii Eestile, Saaremaale, Novgorodile, kui ka muudele läbirännatavatele paikkondadele ja loodusobjektidele. Need on säilinud isegi Islandi saagades. Mitmed vene uurijad peavad neid kääpaid idaslaavi krivitšite hõimukultuuri tunnuseks.
VI - VII sajandil ilmus Ida-Lätti Daugava põhjakaldale latgalitega seostatav arheoloogiline kultuur. Selle iseloomulikeks tunnusteks olid maa-alused laibamatused, kus surnud mehed asetati peaga itta, naised läände. Tüüpilised meeste hauapanused olid võitlusnuga, kirves ja 1–2 oda, naistel pronksspiraalidega peaehted. Kultuuri põhijooned ja selle kandjate antropoloogiline tüüp püsisid suures osas muutumatuna kuni XIII sajandini, mil kirjalike allikate vahendusel on teada, et neid alasid asustasid latgalid. Arvatakse, et latgalid kujunesid välja erinevate hõimude ühtesulandumisel ja selles oli oma osa ka varem seda ala asustanud balti ja läänemeresoome rahvastikul. Daugava põhjakaldalt liiguti edasi tänapäeva Läti Vidzeme keskmaa ja Koiva jõe basseini suunas, moodustades seal XIII sajandiks tugeva Talava maakonna. Umbes IX ja X sajandil jõudsid sisserännet kajastavad latgalite laibamatused ka Ida- ja Kirde-Lätisse, hilisema Atsele maakonna aladele<ref>Siksälä kalme I, Muistis ja ajalugu, Heiki Valk, Silvia Laul, Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia Instituut, Tartu 2014, lk. 172, ISBN 978-9985-4-0870-4</ref>.
Umbkaudu [[600]]. aasta paiku saabusid Lõuna-Soome kas siis hilisemate Häme või Lääne-Karjala piirkonda praeguse Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti aladelt väljarännanud soomeugri (läänemeresoome) hõimud, kellest said soomlaste esivanemad<ref>https://eestinen.fi/2018/03/kust-parit-soomlased-tuleb-valja-et-eestist/ eestinen, soomlaste esivanemad</ref>. Nimetatud andmed on saadud geeniuuringute kaudu Saksamaalt. Mitmete kaudsete tõendite järgi toimus see hilisemast Atsele piirkonnast ja selle lähiümbrusest Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis. Ilmselt oli selle protsessi käivitamisel oma osa ka latgali hõimude sissetungil lõuna poolt Põhja-Väinale (Daugava). Ka jõe enda lätipärase nimetuse sõnatüvi erineb veidi teiste sealkandi rahvaste jõenimest - Väina, Vēna, Dviina, Düna, Daugava.
35. rida:
VII sajandist alates asusid Smolenski kandist tulnud krivitšite hõim Velikaja jõgikonda, liikudes tasapisi põhja poole ja jõudes X sajandiks Pihkva kanti ning XI sajandiks Oudovasse. Ühtede uurijate arvates olid krivitšid slaavi päritolu, teiste arvates baltlased. Novgorodi olid slaavi kaupmehed jõudnud juba sadakond aastat varem. Lätlased nimetavad siiamaani venelasi krievitšiteks – „krievs“ ja Venemaad Krievijaks<ref>http://gubernia.media/number_49/5.php Pskovskaja Gubernija, nr. 29, juuli 2001 a</ref>.
VII-IX sajandini eksisteeris Velikaja jõe suudmes asuva Pihkva linnamäe territooriumil Rõuge kultuuri asula, mis hävis [[860]]. aastatel tulekahjus ning samal ajal hävisid ka Kamno ja Irboska soomeugrilaste linnused<ref>Siksälä kalme I, Muistis ja ajalugu, Heiki Valk, Silvia Laul, Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia Instituut, Tartu 2014, lk. 172, ISBN 978-9985-4-0870-4</ref>. Pihkva käsitööliste asula oli suhteliselt suur – oma 200-300 inimest. Võimalik, et ajaliselt on see kuidagi seotud viiking Thorvardi (Truvor) tegevusega. Linnamäel endal on 2 – 5 m paksune kultuurikiht, mis sisaldab endas mitmete soomeugri, slaavi ja viikingite hõimude tegutsemisjälgi. Kuigi IX-XI sajandini oli samal kohal veel soomeugrilaste ja skandinaavlaste asula, mis hävis samuti hiljem tulekahjus<ref> http://arheologpskov.ru/index.php/arheologija-pskova/istoriya-izucheniya/proekt-letopis/item/история-изучения-псковского-городища-3 Археологическое общество Псковской области, История изучения Псковского городища, Автор Белецкий Сергей Васильевич, Категория Летопись</ref>, katkes siiski tollal Eesti kaguosa ja Setomaa läänemeresoome rahvastiku ulatuslikum läbikäimine ida poole jäänud soomeugrilastega<ref>Siksälä kalme I, Muistis ja ajalugu, Heiki Valk, Silvia Laul, Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia Instituut, Tartu 2014, lk. 172, ISBN 978-9985-4-0870-4</ref>.
Ligikaudselt IX-XII sajandisse dateeritakse eepose „Kalevipoeg“ tegevus ja seal esinev Kalevite kantsi rajamine kusagile tänapäevase Tallinna kanti. "Kalevipoja" ja soomlaste eepose „Kalevala“ sündmustikud ja temaatika on aga omavahel kindlasti seotud ja Kalevi nimega seoses on siin ja sealpool Soome lahte palju ühisjooni ja tegevustikus ühispaiku. Kalevala sündmused on mitu sajandit varasemad, kuid ilmselt ka käsitletav ajaline periood on pikem. Eeposed ei anna küll edasi täpseid ajaloolisi sündmusi, ent seal on siiski talletatud kunagiste muinasaegsete sündmuste kaja. 3 peategelast – Väinamöinen, Lemminkäinen ja Ilmarine käivad pidevalt retkedel Põhjalas, sealjuures pidevalt merd ületades. Tolleaegne põhjala oli saamide Soome. Käiakse seal kauba- ja sõjaretkel, samuti naiste järel, vahepeal leitakse peavarju Saarelt (Saaremaalt). Soome minnakse laevadega (paatidega) ja retk kestab päevi. Soome rahvaluule- ja laulude uurija Matti Kuusi on tõestanud, et osad Kalevala nn. „„esimese rühma“ laulud kuuluvad vanimate hulka ja põhinevad orientaalsel traditsioonil. „Teise rühma“ laulud on arktilist algupära. Soome-karjala muistsete rahvalaulude klassifitseerimisel näitas Matti Kuusi, et orientaalsed müüdid esinevad enamail juhtudel eesti-soome ühises traditsioonis, kuna paleoarktilised müüdid on eestlastele peaaegu tundmatud“<ref> M. Kuusi, Kalevalaista kertomarunoutta, lk 162</ref>. See erinevus viib järeldusele, et orientaalset päritolu müüdid on tulnud läänemeresoomlaste alale enne, kui eestlaste ja soomlaste koosolu lõppes. Nad kuuluvad kõige vanemate hulka, mida tõendab ka nende süntaktilis-stiililine analüüs. Arktilist algupära laulud on hilisemad. Kuna nad Eestis puuduvad, on nad ilmselt loodud pärast soomlaste Soome jõudmist“<ref>http://www.folklore.ee/rl/folkte/myte/kalev2/idaelement_klvp.html Ida elemendid „Kalevalas“, Felix Oinas</ref>. Rahvaluule uurijate tööst saab üsna otseselt järeldada, et paljude ruunide temaatikale on pandud alus, kuna soomlaste esivanemad sealtkandist pärinevat, hilisemas Atsele piirkonnas. Nimi Väinamöinen võiks kaudselt tähendad Väina jõe (Daugava) ääres kauplevat või tegutsevat meest, Lemminkäinen on jällegi üsna sarnane Lembitu või Kuramaa liivlaste vanema Lamekini nimega. „Kalevalas“ esineb ka Alue järv, mis on sarnane Aluliina nimekujuga. Veel XVII sajandil kirjutanud rootslasest pastor Soomes Pirkkalas, et vanad inimesed räägivad lugusid, kuidas nende kuningas „Kaleva“ käinud siitkandist kunagi Venes retkedel võitlemas. Eeposes esinevat müütilis Sampot on tõlgendatud, kui teatud sorti „võimukeskust“, mis liikus kord siiapoole, kord sinnapoole Soome lahte. Igal juhul on „Kalevipoja“ ja „Kalevala“ sündmustiku kohageograafiline analüüs on veel tulevikus suur uurimisteema ja annab kindlasti huvipakkuvaid tulemusi, kuid „Kalevala“ nö. muinaskodupaik sobitub üsnagi hästi Atselesse nii ajaliselt, kui geograafiliselt.
| |||