Esimene Poola jagamine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Parandasin tähe vea - muutsin Presimaa Preisimaaks |
|||
57. rida:
Kohalikud maanõukogud keeldusid Seimi saadikuid valimast ja alles pärast suuri raskusi õnnestus seimimarssalitel [[Michał Hieronim Radziwiłł]]il ning [[Adam Poniński]]l saadikud istungile kokku koguda, kusjuures seal osales alla poole tavapärasest saadikute arvust. Istungit juhtiv Adam Poniński oli üks arvukatest Venemaalt altkäemaksu saavatest Poola ülikutest, kes täitis nende käske.<ref name="CYjI9" /> Selleks, et [[Liberum veto]] printsiip seimi tööd ei häiriks ja vallutajate eesmärkidele vastu ei astuks, muutis Poniński tavapärase seimiistungi [[konföderatiivne seim|konföderatiivseks seimiks]], kus kehtis tavapärane häälteenamuse põhimõte. Vaatamata paljude saadikute vastutegevusele (protesteerijate seas olid [[Tadeusz Rejtan]], [[Samuel Korsak]] ja [[Stanisław Bohuszewicz]]), suutis see tänu Poniński, Radziwiłłi ja Poola senatis kõrgel positsioonidel olnud piiskoppide [[Andrzej Młodziejowski]], [[Ignacy Jakub Massalski]] ja [[Antoni Kazimierz Ostrowski]] (viimane neist oli toona Poola [[priimus]]) abil oma eesmärgid saavutada. Seim valis kolmekümneliikmelise komitee, kes pidi tegelema jagamise tehniliste probleemidega. [[18. september|18. septembril]] [[1773]] kirjutas see komitee ametlikult maade loovutamise lepingule alla ja sellega loobus Rzeczpospolita igasugustest pretensioonidest kaotatud territooriumidele.<ref name="seitseteist" />
Sama Seim kehtestas ka terve rea seaduseid, mis kinnitasid Poolale saatuslikuks osutunud konstitutsiooniliste puudujääkide järjepidevust. Ühtlasi olid jagamises osalenud riigid nende seaduste garandiks.<ref>Władysław Smoleński (1919). Dzieje narodu polskiego. Gebethner i Wolff. lk. 295–305</ref> Nõrgenenud Poola alustas reforme, millele Venemaa kui üks garantidest reageeris [[Targowica konföderatsioon]]i moodustamisega ja invasiooniga.<ref>Daniel Stone (2001). The Polish-Lithuanian State: 1386–1795. University of Washington Press. lk. 282–285. ISBN 978-0-295-98093-5.</ref> Kuna Poola ja Preisimaa vahel oli varem sõlmitud liiduleping, millest viimane kinni ei pidanud, nõudis
Poola jaganud riike hakati selle aladel hiljem nimetama kolme musta kotka liiduks (kõigi jagamisel osalenud riikide vappidel oli musta kotka kujutis, sellal kui [[Poola vapp|Poola vapil]] on kujutatud valget kotkast).<ref>Полоцк – Лiтва – Rzeczpospolita – Беларусь. Это наше, здесь мы беларусы ... Артур Прокопчук</ref>
|