Ungari kuningriik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud 366 baiti ,  4 aasta eest
P
pisitoimetamine
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: Kategooria:Ungari kuningriik uus sortimisvõti: " "
P pisitoimetamine
Märgised: AWB tekstilink teise vikisse
61. rida:
|alaviide =
}}
'''Ungari kuningriik''' asutati aastal 1000, kui 896. aastal loodud [[Ungari vürstiriik]] [[István Püha]] juhtimisel kuningriigiks ülendati.
 
Ungari valitsusvorm muutus [[monarhia]]st vabariigiks aastal 1918 ja taas aastal 1946, kui likvideeriti kuningriik ja loodi [[Ungari]] vabariik. Suurema osa oma ajaloost hõlmas riigi territoorium peale Ungari pärusmaade ka [[Transilvaania]]t, [[Horvaatia-Slavoonia kuningriik|Horvaatiat-Slavooniat]] ja territooriumi, mida tunti kui [[sõjaväestatud piiritsoon]].
72. rida:
 
==Nimed ja nimetused==
[[Pilt:Gesta Hungarorum Anonymous.jpg|thumbpisi|leftvasakul|[[Gesta Hungarorum]]]]
Hiliskeskajal kasutati ladinakeelseid nimetusi ''Natio Hungarica'' ja ''Hungarus'' kogu elanikkonna kohta, kuid [[István Werbőczy]] "[[Tripartitum]]i" järgi kasutati nimetust ''Natio Hungarica'' ainult privilegeeritud aadelkonna (olenemata rahvusest) kui [[Ungari Püha Kroon]]i subjektide kohta.
 
86. rida:
Alates 9. aastast eKr kuni [[4. sajand]]i lõpuni oli [[Pannoonia tasandik]] osa [[Rooma riik|Rooma riigist]], olles osa hilisemast Ungari alast. Rooma riigi laienemise viimasel etapil langes [[Karpaatia jõgikond]] mõneks ajaks [[Vahemeri|Vahemere]] [[kreeka-rooma tsivilisatsioon]]i mõjusfääri – linnakeskused, sillutatud teed ja kirjalikud allikad olid kõik osa edust, mille suur rahvasteränne lõpetas.
Esimeste saabujate hulgas olid [[hunnid]], kes [[Attila]] juhtimisel ehitasid üles võimsa impeeriumi. Attilat käsitleti kui [[ungarlased|ungarlaste]] esivanemate valitsejat, siiski on see väide tänapäeval enamiku uurijate poolt tagasi lükatud{{lisa viide}}. Pärast hunnide võimu kadumist tulid Pannooniasse germaanlastest [[idagoodid]] ja siis [[langobardid]], ning [[gepiidid]] asustasid Karpaatia jõgikonna idaosa ligikaudu 100 aastat.
[[Pilt:Historical map of the Balkans around 582-612 AD.jpg|thumbpisi|Avaari khaaniriik, 582-612]]
560. aastatel asutasid [[avaarid]] [[Avaari khaaniriik|Avaari kaganaadi]], riigi, mis säilitas selles piirkonnas ülemvõimu rohkem kui kaks sajandit ja omas sõjalist jõudu rünnakuteks kõigi oma naabrite vastu. [[Avaari khaaniriik]]i nõrgendasid pidevad sõjad ja väline surve ning lõpuks lõppes avaaride 250-aastane võim, kui kaganaat vallutati [[frangid|frankide]] poolt [[Karl Suur]]e juhtimisel läänest ja [[bulgaarid]]e poolt [[Krum]]i juhtimisel idast. Kumbki neist kahest, ega keegi muu ei olnud võimeline looma piirkonnas [[Avaari mark|püsivat riiki]] kuni äsja ühinenud [[ungarlased]] [[Árpád]]i juhtimisel asustasid alates 895. aastast [[Karpaatia jõgikond|Karpaatia jõgikonna]]. Árpádi juhitud jõud oli hinnanguliselt umbes 400 000 inimest, koosnedes seitsmest ungari hõimust, ühest kabari hõimust ja mõnest väiksemast hõimust.
{{Vaata|Ungari vürstiriik}}, ''895–1000'', ''[[Álmos]], [[Árpád]], [[Árpádi dünastia]], [[Ungarlaste suurvürst]]''
[[FilePilt:Holy Roman Empire 11th century map-en.svg|thumbpisi|[[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]], Ungari ja [[Poola kuningriik|Poola kuningriigi]] piirialad u 1000. aastal]]
===Árpádi dünastia===
[[Pilt:Istvan-ChroniconPictum.jpg|thumbpisi|leftvasakul|[[Ungari kuningas|Kuningas]] (1000–1038) [[István Püha]]]]
[[Pilt:South-Eastern Europe, ca. 1090, by User-Hxseek.png|thumb|rightpisi|[[Kagu-Euroopa]] alad aastal 1080]]
[[FilePilt:Shepherd-c-066-067.jpg|pisi|Euroopa ja Vahemere maad, u 1097]]
 
Kuningriigi esimesed kuningad olid [[Árpádi dünastia]]st ja esimene kristlik [[Ungari kuningas|kuningas]] (1001–1038) oli [[István Püha]], kes kanoniseeriti [[Katoliku kirik|katoliku]] [[pühak]]uks. Ta võitles [[Koppany]] vastu ja aastal 998, [[Baieri hertsogkond|Baieri]] abiga, võitis teda [[Veszprém]]i lähedal.
[[Pilt:Crown, Sword and Globus Cruciger of Hungary2.jpg|thumbpisi|leftvasakul|[[Ungari püha kroon]] ja teised [[regaal]]id]]
István viis lõpuni Ungari kuningriigi rajamise, ta krooniti 1001. aastal kuningaks. 1028. aastal kaotas ta hõimuvürstide võimu, jaotas riigi [[komitaat]]ideks, mille eesotsas seisid kuninga määratud [[išpan]]id ehk komitaadi ülemad. Jagas riigi maid alamatele ja kirikutele luues nii Ungaris feodaalkorra Võttis vastu ristiusu ja levitas seda oma rahva seas, selle eest pühitseti ta pühakuks.
 
István I abiellus [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] [[Welfid]]e dünastiast [[Saksa-Rooma keiser]] (1002–1024) [[Heinrich II (Saksa-Rooma keiser)|Heinrich II]] õega Baieri Giselaga, mis tagas rahu Saksa-Rooma riigiga. [[Rooma katoliku kirik]] sai tugevat toetust Istvánilt, kes koos kristlike [[ungarlased|ungarlastega]] ja Saksa rüütlitega soovis kristliku kuningriigi loomist [[Kesk-Euroopa]]s. See oli tema, kes lõi Ungari raske ratsaväe, nagu oli näiteks Lääne-Euroopa suurvõimudel.
 
Pärast tema surma järgnes rahutuste periood ja konflikt ülemvõimu pärast kuningliku perekonna ja aadli vahel. Aastal 1051 püüdsid [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] väed [[Ungari]]t vallutada, kuid said [[Vértesi mäed|Vértesi mägedes]] kaotuse osaliseks. Saksa-Rooma riigi väed jätkasid kaotustega; teine suur lahing toimus aastal 1052 [[Bratislava]] linna juures. Enne [[1052]]. aastat kukutati kuningas [[Samuel Aba]] poolt [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] toetaja [[Péter Orseolo]]. See rahutuste aeg lõppes [[Béla I]] valitsusajal (1060–1063). Ungari kroonikud kiitsid [[Béla I]] uue valuuta [[hõbeteenar]]i kehtestamise eest ja tema heatahtlikkuse eest endisse kuninga järeltulijasse vennapoeg Solomoni.
[[FilePilt:Kálmán Thuróczy.jpg|thumbpisi|leftvasakul|Ungari, Dalmaatsia ja Horvaatia kuningas [[Kálmán]] (1095/1097–1116)]]
[[FilePilt:Europe-1139.jpg|pisi|Kesk- ja [[Ida-Euroopa]] alad 1139. aastal]]
[[FilePilt:Hungary 11th cent.png|thumbpisi|leftvasakul|Ungari kuningriik 11. sajandil]]
Teine suur Ungari kuningas (1077–1095) ja [[Horvaatia kuningas]] (1091–1095), samuti [[Árpádi dünastia]]stdünastiast, oli [[Laszlo I]], kes stabiliseeris ja tugevdas kuningriiki. Tema kanoniseeriti ka [[pühak]]uks. Tema valitsemisajal võitlesid [[ungarlased]] edukalt [[kumaanid]]e vastu ja vallutasid aastal 1091 [[Horvaatia kuningriik (keskaegne)|Horvaatia]], dünastilise kriisi tõttu Horvaatias. Ta suutis kiiresti haarata võimu Põhja-[[Horvaatia]]s, ta oli ka pretendent troonile asjaolu tõttu, et tema õde oli olnud abielus viimase Horvaatia kuninga [[Dmitar Zvonimir|Zvonimiriga]]. Kuigi seda ikka veel ajaloolaste hulgas arutatakse, võib julgelt öelda, et Laszlo lõi [[Horvaatia liidus Ungariga|mingit liiki kahe kuningriigi vahelise personaaluniooni]], kuigi kuninga võim kogu Horvaatia üle saavutati alles pärast tema järeltulija Ungari kuninga (1095–1116) ja Horvaatia kuninga (1097–1116) [[Kálmán]]i troonileasumist.
 
====Ungari–Horvaatia====
Kálmánit, nagu Lászlót enne teda, ei nähtud vallutajana, vaid Horvaatia troonipretendendina. Kálmán kogus suure armee, et oma trooninõue ellu viia, ja võitis aastal 1097 Horvaatia kuningas Petari väge [[Gvozdi mäe lahing]]us, viimane tapeti lahingus. Kuna horvaatidel ei olnud enam juhte ja [[Dalmaatsia]]sDalmaatsias oli mitu kindluslinna, mida oli raske kaitsta, algasid läbirääkimised Kálmáni ja Horvaadi feodaalisandate vahel. Võttis hea mitu aastat, enne kui Horvaadi aadel tunnistas Kálmáni kuningaks. Kálmán krooniti aastal 1102 [[Biograd na Moru|Biogradis]] ja Kálmáni uus tiitel oli "Ungari, [[Dalmaatsia]] ja Horvaatia kuningas".
 
{{vaata|Horvaatia liidus Ungariga}}
[[1104]]. aastal naitis Kálmán oma õe Irene [[Bütsantsi keiser|Bütsantsi keisri]] (1087–1143) [[Ioannes II]]-ga, kes sai 1118. aastal [[Bütsantsi ajalugu#Johannes II, Manuel I ja Teine ristisõda|Bütsantsi]] ainuvalitsejaks. Kálmán lõi Bütsantsiga liidusuhted.
 
[[1136]]. aastal tungis Ungari [[Béla II]] esimest korda [[Bosnia]]sse ja asutas tiitli "Bosnia [[Ban (tiitel)|ban]]", esialgu vaid autiitlina oma täiskasvanud pojale [[László II]]-le. [[Bosnia banaat]] hõlmas enamuse sellest, mis nüüd on [[Bosnia ja Hertsegoviina]], samuti [[Dalmaatsia]], [[Serbia]] ja [[Montenegro]] osi.
[[Pilt:Bütsants 1180.png|pisi|Bütsantsi alad Komnenoste dünastia lõpus, aastal ''ca'' 1180]]
[[12. sajand]]i kestel tegutsesid Bosnia valitsejad üha enam iseseisvamalt Ungarist ja/või Bütsantsist. Tegelikkuses omasid välisvõimud väikest kontrolli mägisel ja mõnevõrra ääremaal, millest Bosnia koosnes. Eriti [[ban Borić]] oli aastal 1154 tähtis isik, olles [[Ungari kuningas|Ungari kuninga]] liitlane. Ta osales liidus Ungari ja Serbiaga pealetungis bütsantslaste vastu, jõudes lõunas kuni [[Braničevo (piirkond)|Braničevoni]].
125. rida:
=== Bosnia banaat ja Dalmaatsia ===
Aastal 1167 vallutasid bütsantslased osa Horvaatiast [[Krka (Horvaatia)|Krka jõest]] lõunas, samuti [[Bosnia banaat|Bosnia]], ja jäid nende kontrolli alla kuni keiser [[Manuel I]] Komnenose surmani aastal 1180, kui Bütsants nõustus maad loovutama. Pärast 1180. aastat kasvas [[Bosnia baan]]i haldusala, kuid tema domeeni ja tegevuse ulatust ei saa veel täielikult formuleerida. Bosnia põliselaniku [[Ban Kulin]]il õnnestus vabastada Bosnia Bütsantsi mõju alt liidu kaudu Ungari [[Béla III]], [[Miroslav Zavidović]]i ja [[Serbia suurvürstkond|Serbia]] [[Stefan Nemanja]]ga, kellega koos sõdis ta aastal 1183 edukalt bütsantslaste vastu. Bosnia tagas rahu, kuigi jätkas Ungari vasallina.
[[FilePilt:Europe mediterranean 1190 cropped.jpg|thumbpisi|leftvasakul|Ungari aastal 1190, [[Béla III]] valitsemise (1172–1196) ajal (oranž)]]
[[Pilt:Hungary, Croatia, Bosnia and Galicia in the 12th century.jpg|thumbpisi|Ungari, Horvaatia ja [[Dalmaatsia]], [[Bosnia banaat|Bosnia]] ja [[Galiitsia-Volõõnia vürstiriik|Galiitsia]] [[12. sajand]]i lõpul, [[Béla III]] valitsemisajal (1172–1196)]]
Pärast keiser Manuel I Komnenose surma ei suutnud Bütsants oma võimu [[Dalmaatsia]]sDalmaatsias enam järjekindlalt säilitada. Varsti mässas Zadar Venezia vastu ja muutus pidevaks lahinguväljaks aastani 1202, kui [[Neljas ristisõda|Neljanda ristisõja]] ajal rüüstasid veneetslased doodž [[Enrico Dandolo]] juhtimisel ja ristisõdijad [[Zara piiramine|Zadarit (Zara)]], vaatamata tõsiasjale, et [[Ungari kuningas]] [[Imre I]] tõotas ristisõjaga ühineda. See oli ristisõdijate esimene rünnak katoliikliku linna vastu. Venezia nõudis seda kompensatsiooniks nende transportimise eest kaugemale itta Konstantinoopoli suunas, kus nad hiljem asutasid [[Ladina keisririik|Ladina keisririigi]]. Vaenutegevus Veneziaga jätkus aastani 1216 Ungari kuningas [[András II]] valitsemisajal, kes kasutas Venezia laevastikku [[Viies ristisõda|Viienda ristisõjaga]] ühinemiseks.
 
=== Galiitsia ja Volõõnia alad ===
134. rida:
[[Teine Bulgaaria tsaaririik|Teise Bulgaaria tsaaririigi]] tsaari (1197–1207) [[Kalojan (Bulgaaria)|Kalojani]] sõja ajal bütsantslastega lõunas, annekteerisid Ungari kuningas [[András II]] ja tema Serbia vasall [[Vukan Nemanjić|Vukan]] [[Belgrad]]i, [[Braničevo (piirkond)|Braničevo]] ja Niši, aga pärast rahuläbirääkimisi bütsantslastega pööras Kalojan oma tähelepanu loodesse. Aastal 1203 ajasid bulgaarlased serblased Nišist välja, võitsid Ungari armeed mitmes lahingus piki [[Velika Morava|Morava jõe]] orgu ja vallutasid oma endise territooriumi tagasi. Aastal 1222 andis kuningas (1205–1235) [[András II]] välja [[1222. aasta kuldbulla|kuldbulla]] "Magna Carta Aurea Bulla", mis sätestas õiguspõhimõtted.
 
[[1211]]. aastal kutsus [[Ungari kuningas]] [[András II]] [[Saksa ordu]] [[Transilvaania]]ssse, andes neile 12 000 m² [[Borca]] (''Burzenland'') piirkonna ([[:ro:Țara Bârsei|Țara Bârsei]]) [[Valahhia]] piiri ääres, tasuks võitluse eest [[polovetsid]]<nowiki/>e e [[kumaanid]]ega. Ordu püüdis sinna luua Ungarist sõltumatut võimu, mistõttu tal tekkisid vastuolud nii kuninga kui ka Ungari aadli ja vaimulikkonnaga ning [[1225]]. aastal pidi Saksa ordu Transilvaaniast lahkuma.
 
====Mongolite invasioon====
[[Pilt:Mongolowie najazd 1241.jpg|pisi|Mongolite sõjakäik 1241. aastal]]
{{vaata|Mongolite invasioon Euroopasse}}
Aastal 1241 tungisid pärast [[Vene]] [[Mongolite invasioon Venemaale|aladele vallutamist]] Ungarisse [[Batu-khaan]]i [[Kuldhord]]i ja vasallide väed sõjakäigul Euroopasse. [[Mongolite riik|Mongolite väed]] ründasid [[Béla IV]] valitsetud Ungarit kolme armeega, ühega neist läbi [[Poola]], et hoida ära võimalikku [[Poola ajalugu#Mongolite invasioon|Poola]] abi ja võitsid [[Sileesia hertsogkond|Sileesia]] [[Sileesia hertsog|hertsog]]i [[Henryk II Vaga]] armeed [[Legnica lahing]]us.
 
Lõunapoolne armee ründas [[Transilvaania]]t, võites [[vojevood]]i ja hävitades [[Transilvaania]] ungarlaste armee. Peaarmee [[Batu-khaan]]i ja [[Subutai]] juhtimisel ründas Ungarit läbi kindlustatud [[Veretsky mäekuru]] ja hävitas [[palatiin (Ungari)|palatiini]] juhitud horvaatide ja Templiordu armee [[Mohi lahing]]us 11. aprillil 1241. Mohi ehk [[Sajó]] jõe lahingus purustas Batu-khaani peavägi täielikult Béla IV armee. Mongolid olid Ungarit juba ulatuslikult laastanud, kuni Béla oma armeed kogus. Ungari vägede [[Pest]]i kindlusemüüride tagant väljumise järel aga ei võtnud mongolid lahingut vastu, vaid neil õnnestuski kuninga leer Sajó jõe ääres ümber piirata, alanud umgari vägede taganemisel aga hävitati korratult taganevad ungari väed. Kuningas Béla vend [[Kálmán (Galiitsia)|Kálmán]] sai raskelt haavata ja viidi Horvaatiasse, kus ta haavadesse suri. Mongoli väed vallutasid Pesti 16. aprillil, kuningas pages [[Austria hertsogkond|Austriasse]]. [[Austria hertsog|Austria]] ja [[Steiermargi hertsog]]
[[Friedrich II (Austria)|Friedrich II Riiakas]] kasutas juhust, et kuningas vangistada ja temalt nii tohutut [[lunaraha]] kui ka maaloovutusi läänepoolsest aladest nõuda.
[[Pilt:Kk ivb.jpg|thumbpisi|leftvasakul|[[Ungari kuningas]] (1235–1270) [[Béla IV]] vanemas eas]]
[[1242]]. aasta alguses ületasid mongolid ka külmunud [[Doonau]] ning jõudsid peagi [[Aadria meri|Aadria mere]] äärde. Kuningas [[Béla IV]] põgenes [[Zagreb]]i ning seejärel rannikulinna [[Trigor|Trausse]], olles valmis maalt lahkuma. Béla palus abi [[paavst]]ilt, Püha Rooma keisrilt ja teistelt suurvõimudelt võitluses mongolitega, kuid keegi ei andnud talle otsest abi. Euroopas oli käimas [[Gvelfid ja gibelliinid|kaua küpsenud avalik sõda]] ühelt poolt [[Saksa-Rooma keiser]] [[Friedrich II (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich II]] ning teiselt poolt paavsti ja [[Lombardia]] [[Lombardia Liiga|linnade liiga]] vahel.
 
[[Batu-khaan]] saatis oma nõo [[Kadan]]i 10 000 – 20 000-mehelise armeega jälitama kuningas Bélat, kes põgenes [[Horvaatia]]sse. Aastal 1242 ületasid mongolid [[Drava]] jõe ning hakkasid rüüstama [[Slavoonia]]t. Nad rüüstasid [[Čazma]] ja [[Zagreb]]i linnu, mille [[Zagrebi toomkirik|toomkirikud]] põletati. Aadel liikus koos kuningas Bélaga lõunasse [[Klisi kindlus|Klisi kindlusse]]se, [[Split]]ti, [[Trogir]]i ja ümbritsevatele saartele. Märtsis 1242 olid mongolid Spliti lähedal ja hakkasid ründama [[Klis]]i, kuna arvasid, et kuningas Béla, kes oli sel ajal Trogiris, oli sinna varjunud, kuid ei suutnud kindlust vallutada.
 
Mongolid tungisid pidurdamatult edasi [[Tšehhi kuningriik|Boheemia]]sse, [[Serbia kuningriik (keskaegne)|Serbia kuningriiki]] ja eelsalgad tulid peaaegu Viinini, kuid kaugemale [[Austria hertsogkond|Austria]]sse ehk [[Saksa-Rooma riik]]iriiki ei tunginud, kuid uudis [[Ugedei-khaan]]i surmast [[Karakorum]]is, peatas detsembris 1241 vallutusretke. Et võtta osa uue khaani valimisest, pöördusid mongolid tagasi.
 
Pärast mongolite lahkumist oli maa laastatud ja puhkes suur nälg. Mongolite sissetung näitas, et vaid kindlustatud linnad pakuvad kaitset nende vastu. Kuna mongolid valdasid ikka veel enamust [[Ida-Euroopa]]st, algas töö kaitsesüsteemide ehitamisega, tehes uusi kindlusi ja tugevdades või parandades olemasolevaid. Aadlikel lubati oma maadele losse ehitada ja oma armeede suurust kasvatada, tehes nad veel sõltumatumaks.
156. rida:
Aastal 1242, pärast [[Mongolite invasioon Euroopasse|mongolite invasioon]]i lõppu, rajas [[Béla IV]] arvukalt kindlustusi kogu riigis kaitseks tulevaste [[invasioon]]ide vastu. Tänutäheks nimetasid [[ungarlased]] ta "teiseks kodumaa asutajaks" ja Ungari kuningriigist sai taas arvestatav jõud [[Euroopa keskaeg|keskaegses Euroopas]].
===Võimuvõitlus Böömimaaga===
[[FilePilt:Hungary 13th cent.png|pisi|Ungari kuningriigi alad [[13. sajand]]i lõpul]]
[[FilePilt:IV László és Rudolf.jpg|thumbpisi|[[Lahing Moraavia väljal]]]]
Järgnenud aastatel oli Béla IV-a peamiseks probleemiks [[Austria hertsogkond|Austria hertsog]], kellelt ta piirimaakonnad küll tagasi sai, kuid sealne hertsog [[Friedrich II (Austria)|Friedrich II Riiakas]] püüdis neid peagi tagasi saada. [[1246]]. aastal lõppes Ungari-[[Austria hertsogkond|Austria]] sõda aga Friedrichi hukkumisega. Béla IV nimetas poja [[Slavoonia|Slavoonia hertsogi]] ja [[Transilvaania]] hertsogi [[István V|Istváni]], [[Steiermargi hertsogkond|Steiermargi hertsogiks]]. Et [[Babenbergide dünastia]] suri välja, siis algasid võitlused [[Austria hertsog]]i tiitli pärast. Nendes osales ka Béla IV, kuid ta sai lüüa Böömimaa kuninga [[Ottokar II Přemysl]]i käest. Aastal 1260 kaotas [[Béla IV]] [[Babenbergide pärilussõda|Babenbergide pärilussõja]], tema väed said [[Kressenbrunni lahing]]us ühendatud [[Böömimaa]] vägedelt lüüa.
 
[[1260. aastad|1260. aastatel]] hakkas Béla IV-ndale probleeme valmistama ka tema poeg [[Istvàn V|Istvàn]], kes oli nimetatud [[1258]]. aastal [[Transilvaania]] vürstiks. Aastatel [[1262]]–[[1266]] oli nende vahel kaks kodusõda, mille tulemusena pidi Béla IV Doonau idakalda loovutama pojale. Nende suhted halvenesid üha, nii et kui Béla IV suri, siis usaldas ta oma naise ja tütre Anna perekonnad oma väimehe, [[Tšehhi kuningriik|Böömimaa]] kuninga (1253–1278) [[Ottokar II Přemysl]]i, mitte poja hoolde.
166. rida:
[[1278]]. aastal hävitasid kuningas (1272–1290) [[Laszlo IV]] ja [[Austria hertsogkond|Austria hertsogkonna]] väed Böömimaa kuningas [[Ottokar II Přemysl]]i lõpuks [[Marchfeldi lahing]]us [[Lahing Moraavia väljal|Moraavia väljal]] ja tema Austria valdused anti [[Rudolf I]] poegadele ja pärijatele, kes lisasid need oma laialdastele [[pärusvaldus]]tele [[Švaabimaa]]l.
 
Aastal 1301, koos [[Andras III]] surmaga, [[Árpádi dünastia]] hääbus.
 
===Anjou ajastu===
[[Pilt:Chronicon Pictum I Karoly Robert.jpg|thumbpisi|120px|Ungari kuningas (1308–1342) [[Károly I]]]]
Kui [[Ungari kuningas|kuningas]] (1272–1290) [[László IV]] suri, nõudis trooni endale tema õe, [[Maria Ungarist (Naapoli kuninganna)|Ungari Maria]] (kuningas [[István V]] tütre) ja [[Anjou dünastia]]st [[Napoli kuningriik|Napoli kuningriigi]] [[Napoli kuningas|kuninga]] [[Carlo II (Napoli kuningas)|Carlo II]] poeg Charles Martel (ungaripäraselt Martell Károly) [[Anjou dünastia]]st.
 
Kuid András III kindlustas võimu endale ja valitses (1290–1301) pärast titulaarkuninga Charles Marteli surma aastal 1295 ilma ebamugavusteta. András III oli [[Árpádi dünastia]]stdünastiast Ungari kuninga [[András II]] poja, [[István Postuumne|István Postuumse]] järglane. András III oli [[Árpádi dünastia]] viimane kuningas. Kui András III aastal 1301 suri, nõudis kuninganna Maria, kes kasvatas Charles Marteli lapsi, Ungari trooni oma pojapojale [[Károly I|Carlo Roberto]]le, kes oli 13 aastat vana.
 
Pärast segaduste aega, mil Ungarit valitses (1301–1305) [[Böömi kuningas]] [[Wenzel (Saksa kuningas)|Václav IV]] ja (1305–1308) [[Béla IV]] tütre Elizabethi ja [[Baieri valitsejate loend#Esimene jagunemine, 1253–1340|Baieri hertsogi]] [[Heinrich XIII (Baieri)|Heinrich XIII]] poeg [[Otto III (Baieri)|Otto III]], [[Béla V]] nime all, võttis Carlo Roberto kontrolli ja ta krooniti lõpuks kuningaks (1308–1342) [[Károly I]] (Károly Róbert) nime all.
 
[[Károly I]] rakendas märkimisväärseid majanduslikke reforme ja võitis [[Maté Csak]]i juhitud kuningavõimule [[opositsioon]]ilist aadlit. Ungari kuningriik jõudis heaolu ja stabiilsuse ajastusse kuninga valitsemise all, kes teadis ka itaalia, ladina ja prantsuse keelt. Kuningriigi [[kullakaevandus]]ed olid ulatuslikult töötanud ja varsti jõudis Ungari tähtsale kohale Euroopa kullatootmises. [[Teenar]]ite asemel kehtestati valuutaks [[forint]] ja varsti pärast kuninga kehtestatud reforme läks kuningriigi majandus pärast selle katastroofilist olukorda 13. sajandil jälle õigele teele.
[[FilePilt:Oligarch domains 1301 1310.png|thumbpisi|Ungari kuninga ja magnaatide ([[Maté Csak]]i, [[Amadé Aba]] ja [[Ladislaus Kán]]i) valitsetud alad 1301–1310]]
Károly I õhutas kuningas [[László Püha]] kultust ja kasutas teda kui vapruse, õigluse, [[vagadus]]e sümbolit, mida oli ideaalne järgida. Károly I austas ka oma onu [[Püha Louis Toulouse'ist]] ja teiselt poolt tähtsustas ta printsess [[Püha Margaret Ungarist]] ja [[Püha Elisabeth Ungarist]] [[pühak]]u[[kultus]]t, mis said uue kuninga instrumentideks, lisades asjakohasust pärimissugupuule naiselike okste kaudu, seadustades sellega iseennast. Károly I taastas kuningavõimu, mis oli langenud feodaalisandate kätesse, ja siis sundis ta neid endale truudust vanduma, et nad oleksid tema poolt. Selle tarvis asutas ta aastal 1326 [[Püha Georgi ordu (Ungari kuningriik)|Püha Georgi ordu]], mis oli esimene ilmalik [[rüütliordu]] maailmas, ja ühendas kõige tähtsamad aadlikud kuningriigis.
 
Pärast kolme korda abiellumist ja kõigi oma naiste üks teise järel kaotamist võttis Károly I neljandaks naiseks Poola kuninga [[Władysław I Lühike]]se tütre [[Elisabeth Poolast (Ungari kuninganna)|Elisabethi Poolast]]. Temaga sai ta palju lapsi, kellest enamus olid posid, mis tagas perekonna järjepidevuse võimul.
 
[[FilePilt:Polska 1333 - 1370.png|pisi|leftvasakul|Ungari alad ja [[Poola kuningriik]], aastatel 1333–1370, Kazimierz III Suure valitsusajal]]
 
===Lajos I valitsusaeg===
[[FilePilt:Louis's kingdoms and his vassal territories.png|thumbpisi|Lajose valitsetud alad: [[Poola kuningriik|Poola]] ja Ungari kuningriik (punasega) ja vasallriigid ja ajutiselt Lajose kontrolli all olnud alad (roosaga)]]
Kui Károly I aastal 1342 suri, asus troonile tema ja [[Poola kuningas|Poola kuninga]] (1320–1333) [[Władysław I]] tütre Elisabethi vanim poeg, kes krooniti [[Lajos I]] nime all kuningaks. Uus kuningas jätkas isa teed, saades sageli nõu emalt, tehes sellega leskkuninganna Elisabethi üheks kõige mõjukamaks isikuks kuningriigis.
[[FilePilt:Shepherd-c-077.jpg|thumbpisi|Euroopa alad 1360. aastal]]
Enne, kui Károly I suri, korraldas [[Elisabeth Poolast]] ka oma teise poja [[Andras (Napoli kuningas)|Andrase]] abielu [[Napoli kuningriik|Napoli]] kuninganna [[Giovanna I (Napoli)|Giovanna I-ga]]. Kuid kuninganna Giovanna I, kartes, et võõras võib võtta kontrolli tema trooni üle (tegelikult kuulusid mõlemad samale [[Anjou dünastia|Anjou]] kuninglikule perekonnale), algatas vandenõu Andrase mõrvamiseks. Prints tapeti aastal 1345 ja peaaegu kohe kuulutas kuningas Lajos [[Napoli kuningriik|Napoli]]le sõja ja edendas esimest kampaaniat aastatel 1347–1348. Kuid sõja katkestas väga nakkava [[must surm|musta surma]] äge puhang ja Ungari väed läksid koju tagasi. Üllatuslikult kannatasid itaallased paljude surmade tõttu ja ungarlased olid vaevu mõjutatud (Lajos I naine suri sellesse). Rahulolematu Ungari kuningas jätkas sõda aastatel 1349–1350, vallutades [[Napoli kuningriik|Napoli kuningriigi]]. Nähes, et võimu hoidmine kahes riigis pole võimalik, sõlmis ta kuninganna Giovanna I-ga lepingu ja jättis talle sõltumatuse. Aastakümneid hiljem saatis Lajos I edu lahinguväljal, kui ta kaitses Ungari kuningriiki väheste mongoli vägede uute rünnakute eest 14. sajandi teisel poolel.
[[Pilt:Louis I (Heroes Square).jpg|thumbpisi|leftvasakul|Ungari kuningas (1342–1382) [[Lajos I]] Kangelaste väljakul [[Budapest]]is]]
[[1358]]. aastal sõlmiti Lajos I-e ja [[Venezia vabariik|Venezia vabariigi]] vahel [[Zadari rahuleping]], millega lõppes Veneetsia võim [[Dalmaatsia]] ranniku üle ja Dubrovnik saavutas suhtelise sõltumatuse, jäädes Ungari [[vasall]]riigiks. Loodi Dubrovniki ehk [[Ragusa vabariik]], kuigi Ungari müüs osa sellest ([[Zadar]]i ja seda ümbritsevad alad) hiljem Veneetsiale tagasi.
 
Lajos I emapoolne onu ([[Poola kuningas]] (1333–1370) [[Kazimierz III]] Suur) suri aastal 1370 ja pärast seda päris Ungari kuningas ka [[Poola kuningriik|Poola kuningriigi]], kuna monarhil ei olnud lapsi, kes oleksid talle troonil järgnenud. Alguses ei tunnustatud Lajost Poola kuningana ja aadelkond protestis. Isegi leskkuninganna Elisabeth oli ohus, ja tema kaaskond hukati tema Poola-visiidi ajal, kuna teda ei peetud rahva poolt poolakaks. Kuid aadliga kokku leppides sai Lajos kahe riigi uueks kuningaks (Poola kuningana (1370–1382) [[Ludwik I]]). Kümmekond aastat hiljem toimus traagiline sündmus. Aastal 1382 Lajos suri, jätmata meessoost pärijaid kummalegi kuningriigile, ainult kaks tütart: [[Maria (Ungari kuninganna)|Maria]] ja [[Jadwiga (Poola kuninganna)|Jadwiga]].
 
===Sigismundi ajastu===
[[Pilt:Pisanello 024b.jpg|thumbpisi|leftvasakul|Ungari kuningas (1387–1437) [[Sigismund (Saksa-Rooma keiser)|Sigismund]] ja [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma]] [[Saksa-Rooma keiser|keiser]] (1410–1437)]]
[[Ungari kuningas|Ungari]] (1342–1382) ja [[Poola kuningas]] (1370–1382) [[Lajos I]] hoidis alati häid ja tihedaid suhteid [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisri]] (1346–1378) [[Karl IV]]-ga. Arvestades tema poja [[Sigismund (Saksa-Rooma keiser)|Sigismundiga]] kui järgmise Ungari kuningaga, nimetas ta selle oma pärijaks, ja korraldas abielu oma tütre [[Maria (Ungari kuninganna)|Mariaga]]. Sigismund elas Lajosi õukonnas, ja õppis varsti keele ja Ungari elustiili, kuid kuninganna [[Bosnia Elizabeth|Elizabethile]], Maria ja Jadwiga emale, ei meeldinud väga noore printsi kohalolek. Pärast Lajosi surma tegi leskkuninganna oma parima, et Sigismundi ei kroonitaks Ungari kuningaks. See tekitas kaootilise perioodi, kus [[Jadwiga]] sai Poola kuningannaks ja väike Maria Ungari kuningannaks, kuid tema ema ja aadel otsustasid tema eest. Sigismund abiellus Mariaga aastal 1385, kuid varsti saadeti ta minema.
 
Ungari kõrg[[aadel]] kutsus [[Napoli kuningriik|Napoli]] kuninga [[Carlo III (Naapoli kuningas)|Carlo III]], kes oli ainus Lajos I elusolev meessoost sugulane, ja kroonis ta aastal 1385 kui Károly II. Kuid leskkuninganna ja tema nõunikud korraldasid jälle vandenõu ning Károly II mõrvati aastal 1386. Raevunud rahvas korraldas rahutusi ning leskkuninganna ja Maria kaotasid palju toetajaid ja lõpuks võeti nad kinni ning lukustati torni. Leskkuninganna kägistati aastal 1387 ja varsti näitas Maria end Sigismundiga, kes krooniti Ungari kuningaks, omades aadli täielikku toetust.
[[FilePilt:Two-nat.Rep 1386-1434.png|pisi|[[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] [[Tšehhi kuningriik|Tšehhi kuningriigi]], [[Poola kuningriik|Poola kuningriigi]], [[Saksa ordu]], Ungari kuningriigi, [[Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik|Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi]], [[Zaporižžja (ajalooline piirkond)|Zaporižžja]], [[Krimmi khaaniriik|Krimmi khaaniriigi]] piirialad, 1386-1434]]
Sigismundist sai tugev kuningas, kes tegi palju parandusi Ungari õigussüsteemi ning renoveeris paleesid [[Buda]]s ja [[Visegrad]]is, tuues materjale Austriast ja Tšehhiast, soovides luua kõige luksuslikumaid ehitisi kogu [[Kesk-Euroopa]]s. Tema seadustes võib näha varajase [[merkantilism]]i jälgi, ja samuti tegi ta kõva tööd, et hoida aadel oma kontrolli all.
 
Suur osa tema valitsemisajast oli pühendatud võitlusele Osmanite riigiga, kes alustas oma piiride ja mõju laiendamist Euroopasse. Aastal 1396 võideldi [[Nikopolise lahing]]us osmanite vastu, mille kaotasid Ungari-Prantsuse väed Sigismundi ja [[Philippe d’Artois]] juhtimisel. Aastatel 1395–1396 olid [[Osmanite riik|osmanite]] väed jõudnud Ungari aladeni ja vallutasid Põhja-Bulgaaria, [[Dobrudža]] ja [[Vidin]]i. Kuna [[Timur]] lõi lahingus Ankara juures 1402. aastal Osmanite vägesid, siis mõneks ajaks oli Osmanite oht kadunud. Kuid Sigismund jätkas edukalt Osmanite vägede väljaspool kuningriiki hoidmist kogu oma ülejäänud elu.
 
Kaotades Ungari aadli hulgas populaarsust sai Sigismundist peagi tema võimu vastaste ohver ja [[Napoli kuningriik|Napoli]], [[Jeruusalemma kuningriik|Jeruusalemma]] ja Sitsiilia ja [[Dalmaatsia]] kuninga [[Ladislao I|Ladislaus]] (mõrvatud kuninga Károly II poeg) kutsuti kohale ning krooniti. Kuid kuna tseremooniat ei teostatud Ungari Püha krooniga, ja see viidi läbi [[Székesfehérvar]]is, peeti seda ebaseaduslikuks. Ladislaus püsis ainult mõned päevad Ungari territooriumil ja lahkus varsti, tekitamata Sigismundile ebamugavusi.
 
Aastal 1408 asutas Sigismund [[Draakoniordu]], mille liikmeteks olid selle Euroopa piirkonna kõige olulisemad monarhid ja aadlikud sel ajal. See oli alles esimene samm sellele, mis tulemas oli: aastal 1410 valiti ta [[Roomlaste kuningas|Roomlaste kuningaks]], mis tegi temast kõrgeima monarhi Saksamaa territooriumil.
 
[[1413]]. aastaks oli [[Osmanite riik]] pärast [[Osmanite interreegnum]]it jälle ühendatud ja 1416 ja 1418 olid tegidki Osmanid jälle rüüsteretki Ungari aladele.
 
Sigismund pidi tegelema [[Hussiidid|Hussiitide]] liikumisega, religioosse reformistliku grupiga, mis tekkis Tšehhias, ja ta kutsus kokku [[Konstanzi kirikukogu]], kus teoloogist grupi asutaja [[Jan Hus]]i üle kohut peeti. Aastal 1419 päris Sigismund pärast oma venna [[Wenzel (Saksa kuningas)|Wenzeli]] surma [[Tšehhi kroon]]i, saades ametliku kontrolli kolme keskaegse riigi üle, kuid ta võitles [[Tšehhi kuningriik|Tšehhi kuningriigi]] kontrolli üle [[Hussiitide sõjad|Hussiitide sõdades]] (1419–1437) kuni rahulepinguni hussiitidega ja kroonimiseni aastal 1436. Aastal 1433 oli Sigismund paavsti poolt Saksa-Rooma keisriks kroonitud ja valitses kuni oma surmani aastal 1437, jättes pärijana maha oma ainsa tütre [[Luksemburgi Elizabeth|Elizabethi]] ja kelle abielu korraldati [[Austria hertsog]]i [[Albrecht II (Saksa kuningas)|Albrechtiga]], kes hiljem samal aastal krooniti Ungari kuningaks nimega [[Albrecht II (Saksa kuningas)|Albert I]].
 
===Albert I valitsusaeg===
[[Habsburgid]]e dünastiast Albert I oli [[Ungari kuningas|Ungari]] ja [[Böömimaa kuningas]] [[1437]]–1439 ning ta valiti ka Saksa kuningaks [[Albrecht II (Saksa kuningas)|Albrecht II]]-na, kuid juba 1439. aastal suri ta sõjakäigul [[Osmanite riik|osmanite]] vastu ning tema tiitlid ja troonid päris tema [[1440]]. aastal sündinud poeg [[Ladislaus Postumus]], kelle eestkostjaks sai tolle onu, [[Steiermargi hertsogkond|Steiermargi hertsog]] (järgmise Austria hertsogina Friedrich V, järgmise Saksa-Rooma keisrina [[Friedrich III (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich III]]).
 
[[Ladislaus Postumus]] (1440–1457), [[Saksa kuningas|Saksa kuninga]] [[Albrecht II (Saksa kuningas)|Albrecht II]] poja ja pärijana päris sünniga kõik isa senised valdused – [[Böömimaa]] kuningriigi, [[Ungari]] kuningriigi ja [[Austria]] hertsogkonna. Ta sai kohe Austria hertsogiks ja Habsburgide suguvõsa peaks ja mõne aja pärast Böömimaa kuningaks. Tema ametlikud tiitlid olid: Böömimaa kuningas ja kuurvürst, Ungari apostellik kuningas ja [[Horvaatia]], [[Sloveenia]] kuningas, Austria (erts)hertsog ja [[Sileesia]], [[Luksemburgi hertsog]], Määrimaa ja [[Lausitzi mark]]krahv.
 
Kuigi Ladislaus oli sünnijärgselt Böömimaa ja Ungari kuningas ja tema ema Elisabeth võitles tema õiguste eest, valiti 1440. aastal Ungari kuningaks [[Jagelloonid]]e soost [[Poola]] kuningas [[Władysław III]] (Ulászló I nime all). [[10. november|10. novembril]] [[1444]] sai Władysław [[Osmanite riik|Osmanite]]-vastases sõjas surma, langedes [[Varna lahing]]us.
 
{{vaata|Varna ristisõda}} ''(1443–1444)''
226. rida:
 
===Hunyadi perekond===
[[Pilt:Matthias Corvinus.jpg|thumbpisi|Ungari kuningas (1458–1490) [[Mátyás Hunyadi]], Böömimaa kuningas (1471–1490)]]
[[FilePilt:Hungary 1480.jpg|pisi|leftvasakul|Ungari alad 1480. aastal]]
[[Pilt:Map of Hungary in 1490.png|thumbpisi|leftvasakul|[[Mátyás I]] vallutused läänes, 1490. aastaks]]
[[Pilt:Buda Schedel.jpg|thumbpisi|[[Buda]] linn [[Mátyás Hunyadi]] ajal]]
Osmanite esimese sissetungi ajal seisid ungarlased edukalt vallutamise vastu. [[Janos Hunyadi]] oli [[Pikk sõjakäik|Pika sõjakäigu]] juht, mille käigus püüdsid [[ungarlased]] osmaneid Balkanilt välja ajada; alguses oli see edukas, kuid lõpuks pidid nad tagasi tõmbuma. Aastal 1456 põhjustas [[Janos Hunyadi]], Mátyás Hunyadi isa, [[Belgradi piiramine (1456)|Belgradi piiramise]] käigus, [[Türgi sultan]]i [[Mehmed II]] juhitud Osmanite vägede purustava lüüasaamise.
 
Ungari kuningriigi kuldaeg oli [[Mátyás I|Mátyás Hunyadi]], [[Janos Hunyadi]] poja valitsemisajal (Ungari kuningas (1458–1490)), Böömimaa kuningas (1471–1490)). Tema hüüdnimi oli Mátyás Õiglane. Ta parandas veelgi Ungari majandust ja kasutas nutikat diplomaatiat sõjaliste toimingute asemel, kui vähegi võimalik. [[FilePilt:Kenyérmezői csata.jpg|thumbpisi|leftvasakul|[[Lahing Leivaväljal]], 1479]]
15. sajandil oli [[Ungari must armee]] muljetavaldav kaasaegne [[palgasõdur]]ite armee, kus [[husaar]]id olid kõige kogenumad sõdurid Ungari ratsaväes. Aastal 1479 hävitasid Ungari väed [[Pal Kinizsi]] juhtimisel Osmanite ja [[Valahhia]] väed [[Lahing Leivaväljal|Leivavälja lahingus]]. Ungari väed hävitasid oma vaenlase peaaegu iga kord, kui Mátyás kuningas oli. Mátyás ei alustanud sõda, kui see ei olnud vajalik. Aastal 1485, eesmärgiga piirata Saksa-Rooma riigi mõju ja [[Habsburgid]]e sekkumist Ungari asjadesse, vallutas ta [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisrilt]] [[Friedrich III (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich III]]-lt ja okupeeris ta Viini 5 aastaks, kus asus tema residentsiks kuni surmani. Pärast tema surma sai Ungari troonile (1490–1516) [[Ulaszló II]] [[Jagelloonid]]e dünastiast.
 
Ungari kuningas Ulászló II (Böömimaa kuningas Vladislav II) oli [[Poola kuningas|Poola kuninga]] ja [[Leedu suurvürst]]i [[Kazimierz IV]] (Kazimierase) poeg, kes valiti pärast Böömi kuninga (1458–1471) [[Jiří Poděbradyst]] surma Böömimaa troonile. Et Böömimaa trooni taotles ka Ungari kuningas [[Mátyás Corvin]], siis puhkes Ungari ja Böömimaa vahel sõda ning Mátyás okupeeris enamuse [[Määrimaa]]st. Ungari kuningas kandis sellest ajast Böömi kuninga tiitlit. [[1490]]. aastal surigi Mátyás pärijateta ning Vladislav sai Ulászló II nime all ka Ungari kuningaks. Ta valis oma põhiresidentsiks Buda ning oli sellest ajast alates pigem Ungari kui Böömi kuningas. Et Ungarit ähvardasid üha enam osmanid, siis otsustas ta sõlmida liidu [[Habsburgid]]ega. Ta leppis keiser [[Maximilian I (Saksa-Rooma keiser)|Maximilian]]iga kokku, et Lajose pärijateta surma korral lähevad Ungari ja Böömimaa Habsburgidele, otsesemalt Maximiliani lapselapsele [[Ferdinand I (Saksa-Rooma keiser)|Ferdinand]]ile, kes abiellus Ulászló tütrega. Keisri teine lapselaps [[Austria Maria]] abiellus aga Lajosega. Lajos surigi varsti pärijateta ning tema valdused läksid Ferdinandile.
 
Aastal 1526 hävitasid [[Osmanite riik|Osmanite riigi]] väed [[Mohacsi lahing]]us Ungari armee, ja põgeneda püüdes uppus [[Lajos II]] Doonausse. Ka Ungari sõjaväe juht [[Pal Tomori]] sai lahingus surma.
 
===Osmanite okupatsioon===
243. rida:
Osmanite surve tõttu keskvõim lagunes ja algas võimuvõitlus. Enamus Ungari valitsevast eliidist valis [[Janos I Zapolya|Janos Zapolya]] (10. novembril 1526). Riigisiseselt väike aristokraatide vähemus pooldas [[Ferdinand I (Saksa-Rooma keiser)|Ferdinand I]], kes oli [[Austria ertshertsog]] ja oli Lajosiga abielu kaudu seotud. Seoses [[1526]]. aasta lepinguga [[Jagelloonid]]ega, et [[Habsburgid]] (Ferdinand I) saavad Ungari trooni ja [[Böömimaa]], kui Lajos sureb pärijateta, valiti Ferdinand detsembris 1526 jäänukparlamendi poolt kuningaks.
 
29. veebruaril 1528 saavutas kuningas [[Janos I Zapolya]] [[Türgi sultan]]ilt toetuse. Tekkis kolmepoolne konflikt, kui [[Ferdinand I (Saksa-Rooma keiser)|Ferdinand I]] liikus kinnistama oma võimu üle nii suure osa Ungari kuningriigi kui võimalik. Aastal 1529 jagati kuningriik kaheks osaks: Habsburgide Ungari ja 1529–1570 "[[Ida-Ungari kuningriik]]". Sel ajal ei olnud Osmaneid Ungari territooriumil, väljaarvatud tähtsas kindluses [[Srem]]is. Aastal 1532 kaitses [[Nikola Jurišić]] [[Köszeg]]i ja peatas võimsa Osmanite armee.
 
[[Buda kindlus|Buda]] langemine aastal 1541 tähistas edasist Ungari jaotamist kolmeks osaks. Aastal 1542 mõisteti [[Petar Keglević]], [[Horvaatia]] ja [[Slavoonia]] [[baan (tiitel)|baan]] aastatel 1537–1542, parlamendi poolt [[Bratislava]]s uskmatuna süüdi oma kokkulepete tõttu [[Osmanite riik|Osmanite riigiga]]. Isegi pärast 1552. aasta otsustavat võitu Osmanite üle [[Egeri piiramine|Egeri piiramisel]], mis tõstis [[ungarlased|ungarlaste]] lootusi, jäi maa kuni 17. sajandi lõpuni jagatuks.
 
Kuigi piire nihutati sel perioodil sageli, võib kolmest osast ära tunda enam-vähem järgmisi:
251. rida:
* [[Osmanite Ungari]], mis hõlmas [[Alföld]]i (st enamuse tänapäeva Ungarist, lisaks [[Doonau]]-taguste alade kaguosa ja [[Banaat|Banaadi]]), ilma osata tänapäeva Kirde-Ungarist.
* [[Transilvaania vürstkond (1570–1711)|Transilvaania vürstkond]] [[Janos I Zapolya|Zapolya]] perekonna võimu all. Territoorium, sageli Osmanite mõjualune, erines päris [[Transilvaania]]st ja koosnes lisaks mitmetest muudest aladest, mida mõnikord kutsuti [[Partium]].
[[FilePilt:Atlas Cosmographicae (Mercator) 100.jpg|thumbpisi|300px|Ungari alad, Euroopa kaardil 1596. aastal. [[Gerardus Mercator]]i atlasest ''Atlas sive Cosmographicae Meditationes de Fabrica Mundi et Fabricati Fugura'']]
 
==Habsburgide Ungari==
1556. aastast oli [[Kuninglik Ungari|Kuningliku Ungari]], mis koosnes põhja- ja läänepoolsetest alade ja Böömi kuningateks Saksa-Rooma keisrid (kuni 1740). 1740–1780 oli riikide kuningannaks [[Maria Theresia]], hiljem läksid tiitlid Habsburg-Lotringi dünastia kätte.
 
[[16. sajand|16.]]–[[17. sajand]]il oli arvukalt püüdeid [[Osmanite riik|Osmanite]] väed tagasi suruda, nagu kristlike vägede koalitsiooni juhitud [[Kolmeteistkümneaastane sõda]] (''Pikk sõda'') (29. juuli 1593 – 1604 / 11. november 1606). [[Nikola Zrinski]] talvekampaania ajal 1644. aastal põletati oluline Suleimani sild [[Osijek]]is, [[Slavoonia]] idaosas, mis katkestades türklaste varustusliini [[Ungari]]sse. [[Saint Gotthardi lahing (1664)|Saint Gotthardi lahingus]] (1664) võitsid [[austerlased]] ja [[ungarlased]] Osmanite armeed.
[[Pilt:Benczur-budavar.jpg|thumbpisi|[[Buda lahing (1686)]]. Ungarlased ja [[Püha Liiga (1684)|Püha Liiga]] võtavad Buda tagasi.]]
Pärast Osmanite sissetungi ebaõnnestumist Austriasse aastal 1683 läksid [[Habsburgid]] türklaste vastu rünnakule. [[1683]]. aastal purustas [[Saksa-Rooma keiser|keiserlik]] sõjavägi Poola kuninga [[Jan Sobieski]] abiga [[Viini lahing (1683)|Viini all]] türklaste sõjaväe. [[Osmanite impeerium]] ei saanud enam Euroopas laieneda.
 
17. sajandi lõpuks õnnestus neil vabastada ülejäänud ajaloolise Ungari kuningriigi ja Transilvaania vürstiriigi osad. Aastaks 1686, pärast [[Buda lahing (1686)|Buda lahingut]], oli pealinn [[Buda]] Euroopa abiga jälle vaba.
271. rida:
Aastal 1708 võitsid Habsburgid lõpuks Ungari peaarmeed [[Trencséni lahing]]us, ja see vähendas veelgi kurutsite armee tõhusust. Kuna [[ungarlased]] olid oma võitlused ammendanud, võitsid [[austerlased]] Prantsuse armeed [[Hispaania pärilussõda|Hispaania pärilussõjas]]. Nad said saata rohkem sõdureid [[Ungari]] rahutuste vastu. Transilvaaniast sai jälle [[Ungari]] osa alates 17. sajandi lõpust ja seda valitsesid nüüd kubernerid.
 
[[Pilt:Kingdom of Hungary counties.svg|thumbpisi|Ungari kuningriigi maakondade kaart 1880. aastatel]]
[[Pilt:Hungarians in Hungary (1890).png|thumbpisi|Ungarlaste osatähtsus Ungaris (1890)]]
[[Pilt:Ethnographic map of hungary 1910 by teleki carte rouge.jpg|thumbpisi|Ungari etnograafiline kaart ilma [[Horvaatia]]ta (1910). Piirkondade rahvastik alla 20 inimese/km<sup>2</sup> on arvatud lähipiirkondade hulka ja piirkond on jäetud tühjaks.]]
Aastal 1711 sai Saksa-Rooma keiser [[Karl VI]] järgmiseks Ungari valitsejaks. Siis loobuti nimetusest ''Kuninglik Ungari'' ja ala hakati uuesti nimetama ''Ungari kuningriigiks''. Kogu 18. sajandil oli Ungari kuningriigil oma esindajatekogu ([[parlament]]) ja [[põhiseadus]], kuid kuberneri nõukogu (''Helytartotanacs'', [[Palatiin (Ungari)|palatiini]] ametkond) liikmed nimetas Habsburgi [[monarh]] ja ülim majanduslik institutsioon [[Ungari kamber]] allus otse [[Õukonna kamber|Õukonna kambrile]] [[Viin]]is. [[Ungari keel]]e reform algas [[Joseph II]] valitsemise ajal. Ungari reformide ajastu algatas Ungari aadlik [[István Széchenyi]], kes ehitas ühe suurima silla Ungaris, [[Kettsild (Budapest)|Szechenyi kettsilla]].
 
280. rida:
===1848. aasta Ungari revolutsioon===
{{vaata|1848. aasta Ungari revolutsioon}}, ''[[1848. aasta revolutsioonid]]''
[[1848]]. aasta Euroopa [[1848. aasta revolutsioonid|revolutsioon]] puhkes ka Ungaris. [[1848. aasta revolutsioon Ungaris]] püüdis leevendada kaua allasurutud soovi poliitilisele muutusele nimega iseseisvus. Noorte Ungari patriootide poolt loodi aastal 1848 [[Ungari Rahvuskaart]]. Ungari revolutsioonipäevil koostati ka rahvusprogramm, milles nõuti sõnavabadust, oma parlamenti, valitsust, sõjaväge ja rahvuspanka, poliitvangide vabastamist ja Transilvaania ühendamist Ungariga. Keiser Ferdinand I (Ferenc V) pidi nõustuma valitsuse moodustamisega, mis kaotas aadli eesõigused ja kehtestas demokraatlikud vabadused.
 
Revolutsioon kasvas vabadussõjaks Austria keisririigist, kui Horvaatia baan [[Josip Jelačić]] ületas Habsburgide võimu taastamiseks piiri. Uus [[Lajos Kossuth]]i juhitud valitsus oli esialgu Habsburgide vägede vastu edukas. Kuigi Ungari võttis oma vabaduse suhtes rahvuslikult ühtse seisukoha, toetasid mõned Ungari kuningriigi vähemused, sealhulgas Vojvodina serblased, Transilvaania rumeenlased ja mõned [[Ülem-Ungari]] slovakid Habsburgist keisrit ja võitlesid Ungari revolutsioonilise armee vastu. Lõpuks, pärast poolteist aastat kestnud võitlust revolutsioon purustati, kui Vene tsaar [[Nikolai I]] marssis rohkem kui 300 000 sõduriga Ungarisse. Ungari pandi seega jõhkra sõjaseisukorra alla, Austria võim taastati. Juhtivad mässulised, nagu Kossuth, põgenesid pagendusse või hukati. 1848. aastal soovitud poliitilised muudatused suruti jälle alla kuni [[Austria-Ungari kompromiss]]ini.
302. rida:
 
===1920. aastal sõlmitud Trianoni rahuleping===
[[Pilt:Austria hungary 1911 and post war borders.jpg|thumbpisi|350px|[[Trianoni rahuleping]]: Ungari kaotas 72% oma territooriumist ning oma meresadamad Horvaatias. 3 425 000 etnilist ungarlast jäid väljapoole oma emamaad. Ungari kaotas 8 oma 10 suuremast linnast]]
Aastal 1920 [[Trianoni rahuleping]]uga seatud uued piirid andsid 72% ajalooliselt Ungari kuningriigile kuulunud territooriumist naaberriikidele. Kasusaajad olid [[Rumeenia kuningriik|Rumeenia]], uued riigid [[Tšehhoslovakkia vabariik (1918–1938)|Tšehhoslovakkia]] ja [[Jugoslaavia Kuningriik|Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik]].
 
Leping jättis rohkem kui 3,5 miljonit etnilist [[ungarlased|ungarlast]] väljapoole uusi piire, vastupidi tingimustele, mis sätestati Ameerika Ühendriikide presidendi [[Woodrow Wilson]]i [[Neliteist teesi|neljateistkümne teesiga]], mis olid mõeldud austama territooriumide etnilist kehtestamist.
 
==Sõdadevaheline periood==
Pärast [[Rumeenia kuningriik|Rumeenia]] okupatsioonivägede väljaajamist aastal 1920 läks riik kodusõtta, kus Ungari [[Antikommunism|antikommunistid]] ja [[Monarhism|monarhistid]] puhastasid rahvast kommunistidest, vasakpoolsetest ja teistest nende ohustajatest. Hiljem aastal 1920 parempoolsete poliitiliste jõudude koalitsioon ühines ja taastas Ungari staatuse konstitutsioonilise monarhiana. Uue kuninga valimine lükati erimeelsuste tõttu edasi ja monarhia esindajaks nimetati regent.
 
[[Pilt:Horthy the regent.jpg|thumbpisi|leftvasakul|[[Miklós Horthy]] oli [[Ungari]] regent (1920–1944)]]
Selleks [[regent|regendiks]] sai endise Austria-Ungari laevastiku admiral [[Miklós Horthy]]. Uued rahvusvahelised piirid eraldasid ungari tööstuse tooraineallikatest ning põllumajandus- ja tööstustoodete endistest turgudest. Ungari kaotas 84% oma puiduressurssidest, 43% oma põllumaast ja 83% oma rauamaagist. Veelgi enam, Trianoni-järgne Ungari valdas 90% kuningriigi tehnika- ja trükitööstusest, samas oli säilinud ainult 11% puidust ja 16% rauast. Lisaks jäi 61% ennesõjaaegse Ungari kuningriigi põllumaast, 74% maanteedest, 65% kanalitest, 62% raudteedest, 64% kõvakattega teedest, 83% malmist, 55% tööstusettevõtetest, 100% kulla-, hõbeda-, vase-, elavhõbeda- ja soolakaevandustest ning 67% krediidi- ja pangaasutustest Ungari naabrite territooriumile.
 
[[Pilt:Bundesarchiv Bild 102-10737, Graf István Bethlen.jpg|thumbpisi|leftvasakul|[[István Bethlen]], Ungari peaminister (1921–1931)]]
Kuna enamus riigi sõjaeelsest tööstusest oli koondunud Budapesti ümbrusse, säilitas Ungari umbes 51% oma tööstustöölistest, 56% oma tööstusest. Horthy nimetas krahv [[Pal Teleki]] juulis 1920 peaministriks. Tema valitsus kehtestas ''[[numerus clausus]]'' seaduse, mis piiras "poliitiliselt ebaturvaliste elementide" (sageli olid need juudid) vastuvõttu ülikoolidesse ja, maapiirkondade rahulolematuse vaigistamiseks, astus esimesi samme suure maareformi lubaduse täitmise suunas umbes 3 850 km<sup>2</sup> suurmaavalduse väikevaldusteks jagamisega. Teleki valitsus lahkus siiski pärast [[Karl I (Austria-Ungari)|Károly IV]] ebaedukat püüet Ungari troon märtsis 1921 tagasi võtta. Kuningas Károly naasmine tekitas lõhe konservatiivide, kes toetasid Habsburgide taastamist, ja rahvuslike parempoolsete äärmuslaste, kes toetasid Ungari kuninga valimist, vahel. Krahv [[István Bethlen]], sõltumatu parempoolne parlamendi liige, võttis selle lõhe ära, moodustades uue Ühtsuspartei tema juhtimisel. Horthy nimetas siis Bethleni peaministriks. Károly IV suri varsti pärast teist ebaõnnestunud püüet oktoobris 1921 troon tagasi saada. Peaministrina domineeris Bethlen Ungari poliitikas aastatel 1921–1931. Ta moderniseeris poliitilist maasinavärki, muutes valimisseadust, pakkudes tööd laienevale teda toetavale bürokraatiale ja manipuleerides valimisi maapiirkondades. Bethlen taastas korra riigis, andes äärmuslikele kontrrevolutsionnääridele tulusid ja riigiameteid nende juutide ja vasakpoolsete vastase terrorikampaania lõpetamise eest. Aastal 1921 leppis ta kokku sotsiaaldemokraatide ja ametiühingutega (Bethleni-Peyeri pakt), nõustudes muu hulgas legaliseerima nende toimingud ja vabastama poliitvangid nende lubaduse eest hoiduda Ungari-vastase propaganda levitamisest, poliitiliste streikide korraldamisest ja maarahva organiseerimisest. Bethlen viis Ungari aastal 1922 [[Rahvasteliit]]u ja aastal 1927 välja rahvusvahelisest isolatsioonist, sõlmides sõpruslepingu [[Itaalia]]ga. Trianoni rahulepingu ümbervaatamine tõusis Ungari poliitilise päevakorra tippu ja Bethleni kasutatud strateegia koosnes majanduse tugevdamisest ja suhete loomisest tugevamate riikidega. Lepingu muutmisele oli Ungaris nii lai toetus, et Bethlen kasutas seda, vähemalt osaliselt, kriitika kõrvalejuhtimiseks tema majandus-, sotsiaal- ja poliitiliselt poliitikalt.
 
[[Ülemaailmne majanduslangus]] põhjustas elustandardi langust ja riigi poliitiline suundumus nihkus veelgi paremale. Aastal 1932 nimetas Horthy uueks peaministriks [[Gyula Gömbös]]i, kes muutis Ungari poliitilist kurssi tihedama koostöö poole Saksamaaga. Gömbös allkirjastas kaubanduskokkuleppe Saksamaaga, mis juhtis Ungari majanduse depressioonist välja, kuid tegi Ungari sõltuvaks Saksa majandusest nii tooraine kui ka turgude osas.
 
[[Müncheni konverents]]ile järgnenud 2. novembril 1938 andis [[Viini arbitraažid|esimene Viini arbitraaž]] osa Tšehhoslovakkia [[Ülem-Ungari|Lõuna-Slovakkiast]] ning [[Taga-Karpaatia|Ruteenia]], pindalaga 11 927 km<sup>2</sup> ja rahvaarvuga 869 299 (kellest 86,5% olid vastavalt 1941. aasta loendusele ungarlased), üle Ungarile. 5.–10. novembrini okupeerisid Ungari sõjajõud rahulikult uued territooriumid. Hitler lubas hiljem kogu [[Slovakkia]] Ungarile üle anda vastutasuks sõjalise liidu eest, kuid see pakkumine lükati tagasi. Selle asemel otsustas Horthy tegeleda territooriumide revideerimisega piki rahvuspiire.
[[FilePilt:Czechoslovakia 1939.SVG|pisi|Tšehhia ja [[Slovaki Vabariik (1939–1945)|Slovakkia]] 1938. ja 1939. aastal]]
Märtsis 1939 saadeti [[Tšehhoslovakkia]] vabariik laiali, [[Saksa okupatsioon Tšehhoslovakkias|Saksamaa vallutas selle]] ja moodustas [[Böömi- ja Määrimaa protektoraat|Böömi- ja Määrimaa protektoraadi]]. 14. märtsil kuulutas [[Slovakkia vabariik (1939-1945)|Slovakkia vabariik]] end iseseisvaks riigiks. 15. märtsil kuulutas [[Taga-Karpaatia|Karpaatide Ukraina]] end iseseisvaks riigiks. Ungari lükkas Karpaatide Ukraina iseseisvuse tagasi ning 14.–18. märtsini okupeerisid Ungari sõjajõud Karpaatide Ukraina ja tagandasid [[Avgustin Vološin]]i valitsuse. Seevastu tunnustas Ungari natside [[nukuriik]]i, [[vaimulik fašism|vaimuliku fašisti]] [[Jozef Tiso]] juhitud [[Slovakkia vabariik (1939-1945)|Slovakkia vabariiki]].
[[FilePilt:Northern Transylvania yellow.png|thumbpisi|Rumeenia 1940. aastal, [[Põhja-Transilvaania]] kollasega]]
[[23. märts]]il 1939, ründas Ungari äsjaloodud [[Slovaki Vabariik (1939–1945)|Slovakkia riiki]], vallutades 12 päeva kestnud sõja järel Slovakkia lõunaosa, sh seal asunud suure [[Košice]] (saksapäraselt Kassa) linna. Need alad olid [[Austria-Ungari keisririik|Austria-Ungari keisririigis]] varem olnud osake Ungari kuningriigist. 1919. aasta märtsis Ungaris võimu enda kätte haaranud kommunistlik [[Béla Kun]]i valitsuse oli sama aasta suvel puruks [[Rumeenia Kuningriik|Rumeenia]] armee ja Slovakkia oli võtnud sega-asustusega alad enda kontrolli alla.
 
330. rida:
{{vaata|Ungari Teises maailmasõjas}}
Ungari sai Lõuna-[[Slovakkia]] ja [[Taga-Karpaatia]] osad sakslaste ja itaallaste vahendusel [[Viini arbitraažid|esimese Viini arbitraažiga]] aastal 1938. (Vt. [[Slovakkia-Ungari sõda]]), siis [[Põhja-Transilvaania]] [[Viini arbitraažid|teise Viini arbitraažiga]] aastal 1940.
[[FilePilt:Hungary in 1941 with territories annexed in 1938-1941.png|pisi|Ungari alad 1941. aastal]]
Ungari osales oma esimestel [[Teljeriigid|teljerii]]kide sõjaväemanöövritel aastal 1941. Ungari armee oli osaline [[Jugoslaavia invasioon]]is, saades juurde territooriume ja ühinedes nii [[Berliini-Rooma telg|teljeriikidega]]. 22. juunil 1941 tungis koos Saksamaa vägedega [[Barbarossa plaan]]i kohaselt [[Nõukogude Liit]]u. Ungari ühines Saksamaaga ja kuulutas Nõukogude Liidule 26. juunil sõja, sisenedes [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõtta]] teljeriikide poolel. Ungari relvajõudude [[Idarinne (Teine maailmasõda)|Idarinde]] väekontingent, „Karpaatide"Karpaatide [[väegrupp]]" koosnes 1. [[mägikütt|mägiküt]]ibrigaadist, 8. piirivalvebrigaadist ning mehhaniseeritud korpusest. Ungari üksused tegutsesid [[Galiitsia]]s, ületasid Dnepri ning Ukraina territooriumil võitlesid Wehrmachti 17. armee koosseisus. 1941. aasta lõpul saavutasid Ungari väed [[Idarinne (Teine maailmasõda)|idarindel]] [[Umani lahing]]us edu. Kurnavate pealetungilahingute tulemusel kurnatud ja suurema osa lahingutehikat kaotanud mehhaniseeritud [[korpus]] saadeti Ungarisse tagasi. 1941. aasta 1. oktoobril vahetati 1. mägi­küti brigaad ja 8. piirivalvebrigaad Galiitsias välja moodustatud 102, 105, 108, 121 ja 124. [[Julgestusgrupp|julgestusjõudude]] diviiside vastu. Hiljem koondati nimetatud üksused Ungari 8. armeekorpuseks okupeeritud Kiievis ning tegeles kommunikatsioonide valvega poolakatest, nõukogude ja ­ukrainlastest partisanide diversioonide ja rünnakute eest.
 
1942. aastal moodustas Ungari [[Idarinne (Teine maailmasõda)|idarindel]] Wehrmachti poolt kantud kaotuste katmiseks ja uute pealetungioperatsioonide toetuseks oma 2. [[armee]], kuhu kuulus 200 000 meest. [[2. armee (Ungari)|2. armee]] koosseisu kuulus kolm [[armeekorpus]]t. 3. [[korpus]] – 6. [[diviis]] (22. ja 52. jalaväe[[rügement]]); 7. diviis (4. ja 35. jalaväerügement); 9. diviis (17. ja 47. jalaväerügement). 4. korpus – 10. diviis (6. ja 36. jalaväerügement), 12. diviis (18. ja 48. jalaväerügement); 13. diviis (7. ja 37. jalaväerügement). 7. korpus – 19. diviis (13. ja 43. jalaväerügement); 20. diviis (14. ja 23. jalaväerügement); 23. diviis (21. ja 51. jalaväerügement)<ref>[[Jüri Kotšinev]], [http://kultuur.elu.ee/ke512_Wehrmacht.htm Wehrmachti liitlased Idarindel], Kultuur ja Elu 2/2013</ref>. 2. armee asus 1942. aasta juunis Kurski alla positsioonidele piki [[Don]]i jõge [[Voronež]]ist lõuna poole.
 
1943. aasta jaanuaris murdis Punaarmee läbi rindest 7. ja 12. diviisi liitumiskohas. Ungari vägede taganemise käigus kaotas Ungari 2. armee 30 000 sõdurit ja ohvitseri ning peaaegu kõik oma tankid ja kahurväe. 1943. aasta kevadel asus 8. korpus Valgevenes ja 7. korpus Ukrainas. 1943. aasta märtsis suundus Ungari 2. armee tagasi Ungarisse. Pärast 2. armee väga suuri kaotusi Doni jõel, püüdis Ungari valitsus liitlastega [[vaherahu]] osas läbi rääkida.
 
19. märtsil 1944 okupeerisid Saksa väed selle kahepalgelisuse tulemusena Ungari, mis sai tuntuks kui [[operatsioon Margarethe]]. Selleks ajaks oli selge, et Ungari poliitikat tuli survestada vastavalt Hitleri kavale hoida riik sõjas [[Kolmas riik|Kolmanda Riigi]] poolel oma strateegilise asendi tõttu. Ungaris viidi läbi esimene täielik mobilisatsioon. 1944. aasta maikuus asus Ungari 1. armee Galiitsiasse, 1. armeega liideti 2. armee koosseisus olnud 7. armeekorpus ja augustis liideti 1. armeega veel 6., 10. ja 13. diviis. Vaatamata tugevale koosseisule pidi 1. armee taganema „Hunyadi”"Hunyadi" liinile Ungari riigipiiri äärde [[Karpaadid|Karpaa]]tide põhjaosas.
 
15. oktoobril 1944 tegi Horthy sümboolse püüde eemaldada Ungari sõjast. Sakslased käivitasid [[Operatsioon Panzerfaust|operatsiooni Panzerfaust]] ja Horthy režiim asendati [[Ungari Riik|fašistliku nukuvalitsusega]] eesotsas saksameelse [[Noolristlaste partei|Noolristlaste]] juhi [[Ferenc Szalasi]]ga.
354. rida:
| [[Pilt:Coa Hungary Country History Imre (1196-1204).svg|center|90px]]
|
Punased ja valged triibud olid [[Árpádi dünastia]] sümbol ja neid kasutati vapil esimest korda aastal 1202 kuningas [[Imre]] [[pitsat]]il. Sellel pitsatil ei olnud kahekordset risti, ainult triibud, ja punastel triipudel oli üheksa [[Lõvi (heraldika)|lõvi]].
|-
| [[Pilt:Coa Hungary Country History (19th Century).svg|center|75px]]
76 119

muudatust