Uusvasakpoolsus: erinevus redaktsioonide vahel

'''Uusvasakpoolsus''' (''New Left''), on radikaalne noorsooliikumine arenenud [[kapitalism|kapitalistlikes]] riikides, mis lähtub [[anarhism|anarhistide]], [[Lev Trotski]] ja [[Herbert Marcuse]] vaateist ning mõnedest [[Che Guevara]] ja [[Mao Zedong]]i seisukohtadest. Tekkinud [[1960. aastad|1960. aastate]] algul, haaras uusvasakpoolsus laiu noorsoo- ja intelligentsikihte. Suuremale osale uute vasakpoolsete esindajatest oli iseloomulik kehtivate [[institutsioon]]ide, autoriteetide ja eluväärtuste “totaalse"totaalse eitamise”eitamise" filosoofia. [[Nihilism]], anarhism, stiihilisus, püüd minema heita kodanliku ühiskonna “mängureeglid”"mängureeglid" ning “välja"välja astuda”astuda" tema sotsiaalmajanduslikust, [[poliitika|poliitilisest]] ja kultuuristruktuurist – sellised olid uue vasakpoolsuse põhiseisukohad, mida liikumine ammutas Herbert Marcuse, [[Jean-Paul Sartre]]'i, [[R. Debret]]', [[Franz Omar Fanon]]i jt. vasakradikaalsete ideoloogide filosoofilistest töödest.

Eitades [[kapitalism|kapitalistliku]] [[tarbimisühiskond|tarbimisühiskonna]] poliitilist ja väärtussüsteemi, vastandus uusvasakpoolsus ühtlasi traditsioonilistele [[sotsialism|sotsialistlikele]] ja [[kommunism|kommunistlikele]] parteidele kui “vanale"vanale vasakpoolsusele”vasakpoolsusele", taunis parlamentaarseid ja demokraatlikke võitlusvahendeid, kasutas spontaanseid ja vägivallaaktsioone. Uusvasakpoolsuse järgi ei ole sotsialistlikus revolutsioonis peaosa tarbimisühiskonda integreeritud töölisklassil, vaid noortel ja ühiskonna outsaidereil: üliõpilased, töötud, lumpenid, humanitaarharitlaskond, "rõhutud vähemikud"; ning arengumaade vaestel.

Uusvasakpoolsuse ideoloogid [[John Rowntree|John]] ja [[Margaret Rowntree]] väitsid, et noorsugu on omaette eksisteeriv ekspluateeritav klass, kelle kutsumuseks on radikaalne protest ja kodanliku võimu vastased aktsioonid. Uusvasakpoolsus oli Lääne üliõpilaskonna ning haritlaste teatava osa protestiliikumine kodanliku ühiskonna vastu, tema sotsiaalmajanduslike ja poliitiliste institutsioonide, elulaadi, kõlbeliste väärtuste ja ideaalide vastu. Koosnedes erinevatest, kireva poliitilise orientatsiooniga salkadest ja organisatsioonidest, sisaldas uusvasakpoolsus stiihilist ja spontaanset mässuvaimu, väljendas rahulolematust sotsiaalse tegelikkusega ning üritas tegelikkust praktiliselt muuta.

[[FilePilt:Herbert Marcuse in Newton, Massachusetts 1955.jpeg|thumb|250px|rightpisi|[[Herbert Marcuse]]<ref name=kellner12>Douglas Kellner. <http://www.uta.edu/huma/illuminations/kell12.htm></ref>.]]

Koolkondadest peab kindlasti nimetama nn [[Frankfurdi koolkond]]a – grupp õpetlasi, kes enne [[II maailmasõda]] ühinesid [[Frankfurt|Frankfurdis]] nn “Sotsiaalsete"Sotsiaalsete uuringute Instituudi”Instituudi" (''Institut für Sozialforschung'') nime all. Vanemasse põlvkonda kuuluvad siin [[Max Horkheimer]] (selle koolkonna tegelik rajaja), [[Theodor Adorno]] ja [[Herbert Marcuse]].

Mees, kes astub koos teiste uute vasakpoolsetega kehtiva teadusidee – teadus on vaid üks ühiskonna funktsioone – vastu, on Marcuse. Uusvasakpoolsete arvamuse kohaselt pole teadus kunagi neutraalne, ta on alati kas konservatiivne või kritiseeriv. Tõeline teadus aga ei lähtu eeldusteta faktidest (selline käsitlus vaid tugevdab olemasolevat ühiskonda).

Marcuse viis populaarsuseni ilmselt ühiskonnakriitika. Ta kritiseeris teravalt bürokraatiat ning ühiskonna tehniseerimist. Marcuse sõnade kohaselt manipuleerib massikultuur ja –tarbimine inimteadvust, olles seega irratsionaalne ning isiksust represseeriv. “Väärvajaduste”"Väärvajaduste" abil on see ühiskond Marcuse arvates integreerinud endasse ka töölisklassi. Sotsiaalse revolutsiooni vallandamises pole peaosa mitte töölisklassil, vaid vasakpoolsel intelligentsil ja [[Lumpenproletariaat|deklasseerunud kihtidel]]. Seesugustes tingimustes saavad sotsiaalsete ümberkujunduste liikumapanevaks jõuks radikaalsed intelligendid, üliõpilaskond ning autsaiderid: töötud jne. Üheks sellise protesti vormiks on “uue"uue meelelisuse”meelelisuse" arendamisele suunatud kultuurirevolutsioon, mille üks vahend on [[sürrealism|sürrealistlike]] kunstiteoste loomine.

Uusvasakpoolsuse mõju Lääne humanitaarintelligentsile on väga suur.