Ajateenistus: erinevus redaktsioonide vahel

'''Ajateenistus''' (ajateenistuskohustus, kohustuslik riigikaitseteenistus, varem ka ''sundaeg'') on piiratud kestusega [[riigikaitse]]line või sisekaitseline [[tegevteenistus]] kindlaks määratud ja nõuetele vastavale inimrühmale kindlas vanusegrupis. Ajateenistus on reeglina kohustuslik ja hõlmab antud riigi [[kodanik]]ke.

Üldist teenistuskohustust asuti riikides kodanikele kehtestama peamiselt 19. sajandil. Toonane taristu ja tehnika (sh raudtee, laevandus, side, raskerelvastus; hiljem juba ka autod ja lennundus) kiire areng võimaldas koondada sõja pidamiseks suuri sõjaväelaste ja vahendite hulki ning paisata neid kiirelt ja ootamatult pikkade vahemaade taha. Elukutseliste sõjaväelaste piiratud arvukus osutus taolisteks operatsioonideks või nendele vastamiseks ebapiisavaks ja tuli leida lisa üldise sunniviisilise teenistuskohustuse kehtestamisega. Lisaks osutus nii võimalikuks anda kodanikele sõjalist ettevalmistust, et neid neid oleks vajadusel sõja korral võimalik reservväelasina mobiliseerida ja kiirelt rakendada.

Ajateenistuskohustuse aktiivseimaks perioodiks võib lugeda 20. sajandit, kui seda rakendati lähtuvalt sõjalis-poliitilistest oludest praktiliselt kõigis arenenud riikides. 21. sajandiks on paljud riigid, kes tunnevad end sõjaliselt vähem ohustatuna või omavad küllaldasi ressursse piisava suurusega kutselise armee ülalpidamiseks, hakanud ajateenistusest loobuma. Paljud riigid on ajateenistust siiski säilitanud, kuid on võimalusel rohkemal või vähemal määral lühendanud teenistuse pikkust või (ja) vähendanud iga-aastaselt teenistusse kutsutavate arvu. Näiteks Taanis, kus sõjalise julgeoleku riske on hinnatud väga madalaks on ajateenistuse kestuseks jäetud vaid 4 kuud ja aastakäigust loositakse teenistusse võtuks välja vaid tühine %protsent.

[[Pilt:ATR1936-2.JPG|thumbpisi|Eesti sõjaväe ajateenijaid 1936. a]]

Eesti kaitsestruktuurides on ajateenistuse pikkus varieerunud erinevatel aegadel 8 ja 24 kuu vahel.

1991. aastal kehtestati kaitseväes ajateenistus esmalt ennesõjaaegse korralduse eeskujul 18 kuu pikkusena. Esines juhtumeid, kus [[Nõukogude Armee]]s ajateenistust alustanud, kuid sealt seoses Eesti taasiseseisvumisega välja arvatud mehed teenisid oma aega edasi Eesti kaitseväes.

Peagi vähendati kaitseväes teenistuse aega 12 kuuni. Teenistusse võtmine toimus 4 või 3 korda aastas ja ajateenijatega komplekteeriti ka [[siseministeerium]]i haldusalas olevaid teenistusi.

'''Ajateenistuse väljaõpe''' jaguneb kursusteks.

Kõigile ajateenijatele algab ajateenistus sõduri baaskursusega – SBK (10 nädalat).

Eelvõtmise ajateenijatel järgneb sellele nooremallohvitseride väljaõpe: nooremallohvitseri baaskursus – NABK (6 nädalat) ja nooremallohvitseri erialakursus – NAEK (6–8 nädalat); autojuhtidel on samal ajal autojuhi eriala baaskursus – AJEBK.

</br />Roheline – relvajõude ei ole

</br />Punane – ajateenistus

</br />Sinine – täiskutseline sõjavägi ja/või vabatahtlik ajateenistus

</br />Lilla - väeteenistusse sunnitakse astuma alla 20% kogu eagrupist või alla 40% vastava eagrupi meestest (kui ajateenistuskohustus kehtib vaid meestele)

</br />Oranž – plaanid ajateenistusest loobumiseks lähima kolme aasta jooksul

</br />Hall – info puudub]]

16. septembril 1940 Kongressi poolt vastu võetud (''Selective Training and Service Act of 1940'') seadus oli esimene rahuajal vastuvõetus ajateenistus, mille kohaselt pidid kõik 21-35-aastased mehed end värbamiskomisjonis registreerima ja neid võidi saata aastaks ajateenistusse. USA astumisel [[Teine maailmasõda|Teisse maailmasõtta]] laiendati seda 18.-45. eluaastateni (lisaks kuni 65-aastased olid kohustatud end registreerima). 24. juunil 1948 vastu võetud ''Selective Service Act of 1948'' alusel olid kõik vähemalt 18-aastased mehed kohustatud end värbamiskomisjonis registreerima, ning 19-26-aastased pidid läbima 21-kuuse ajateenistuse, millele järgnes kas aastane aktiivteenistus või kolmeaastane reservteenistus. Korea sõja ajal pikendati teenistust 2 aastani.