Redaktsioon: 2. september 2018, kell 00:56 redigeeri Kopo25 (arutelu \| kaastöö) 5506 muudatust Pallase vilistlane Märgis: Visuaalmuudatus ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 16. mai 2019, kell 13:29 redigeeri eemalda Iifar (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 76 120 muudatust P pisitoimetamine Märgis: AWB Uuem muudatus →
20. rida: \| Auhinnad = 1991 [[Kristjan Raua nimeline kunstipreemia]] }} '''Alo Hoidre''' (aastani 1935 '''Horn''', õieti '''Aleksander'''; [[26. jaanuar]] [[1916]] [[Petrograd]] – [[2. oktoober]] [[1993]] [[Tallinn]]) oli [[eesti]] [[maalikunstnik]], raamatuillustraator, [[graafik (kunstnik)\|graafik]]. ==Elukäik== Sündinud Venemaal, kolis [[1920]] koos perega Tallinna ning käis 18. algkoolis. Aastatel 1933–1937 õppis [[Riigi Kunsttööstuskool]]is [[litograafia]]t ja 1938–1941 [[Kõrgem Kunstikool Pallas\|Kõrgemas Kunstikoolis Pallas]] [[graafika]]eriala. Mobiliseeriti [[1941]]. aastal [[Punaarmee]]sse ning võttis [[Eesti laskurkorpus]]e ridades osa lahingutest [[Velikije Luki]] all. Demobiliseeriti 1943. aastal. Sai stipendiumi õpinguteks [[Moskva]]s ja [[Leningrad~~\|Leningradis~~]]is. Naasis Tallinna [[1944]]. aastal. Oli ajalehe [[Sirp ja Vasar]] kunstiosakonna juhataja. Aastatel 1944–1982 oli [[EKA\|Eesti Riikliku Kunstiinstituudi]] õppejõud. ==Looming== Viljeles nii vaba- kui ka raamatugraafikat, tehnikaist valdas meisterlikult [[litograafia]]t; maalijana eelistas [[temperamaal\|tempera-]] ja [[õlimaal]]i. Osales arvukalt nii Eesti kui ka üleliidulistel näitustel, sealhulgas ka mainekatel [[Tallinna graafikatriennaal]]idel. Sõjast naasnuna pühendus Hoidre raamatugraafikale ning sõja- ja tööstustemaatilisele vabaloomingule. Alo Hoidre ~~“Rehepeks”~~"Rehepeks" on ühtaegu autori tuntumaid töid kui ka ajastut erakordselt täpselt illustreeriv. Ebatõeline ning helge on asendunud mustvalge ausa vaatega tööle, mis õilistab inimest. Hoidre sammub siin sellel õhukesel piiril, mis eraldab poliitilist kohustust tööteema kujutamisel ning argise ülistamist. Paratamatus elada oma ajas on siin küll aimata, kuid Hoidre sisemine veendumus lihtsate inimeste kujutamisel samavõrd. 1951. aastal osales Alo Hoidre koos [[Ott Kangilaski]], [[Richard Sagrits]]a, [[Richard Kaljo]], [[Edith Paris]]ega [[Fr. R. Kreutzwald]]i "[[Kalevipoeg\|Kalevipoja]]" illustreerimisel. Eesti NSV 10. aastapäevaks ilmunud suurejoonelisust taotlenud väljaande kujundamisel kasutati tol ajal väga soositud ja levinud kollektiivse töö meetodit. Vahetiitlid ja vinjetid valmistas Richard Kaljo, vahetiitlite ornamentaalse kujunduse tegi Edith Paris. Järjekordne "Kalevipoja" uustrükk avaldati Fr. R. Kreutzwaldi 150. sünniaastapäeva puhul ilmunud viieköitelises teoste sarjas 1953. aastal koos eelnevalt mainitud kunstnike illustratsioonidega. Hilisemas loomeeas, olles tagasi tõmbunud tellimustöödest ja pedagoogipraktikast kunstiinstituudis, avaldus Hoidre maalijaisiksus hedonistlikes elurõõmsates kompositsioonides. 1980. aastatel ja 1990. aastate algul katsetas kunstnik erinevaid materjale ja tehnikaid, maalides lõuendi kõrval vaskplaatidele, kartongile ja puule abstraktseid maale ja [[kollaaž]]e peamiselt enda jaoks, katsetades abstraktse kunsti erinevaid võimalusi. Maalitehniliselt ületas ta kõik endale seni seatud piirid, kasutas ootamatuid võtteid ja materjale. Aktiivsest elust tagasi tõmbunud kunstniku loodu seas leidub tõelisi maalilisi pärleid. Hoidre hilisloomingu koloriit on küllastatult rikkalik ja sügav, teemad inimeksistentsi põhiprobleeme uurivad. Maalide pealkirjad olid kõnekad: ~~“Kirgastumine”~~"Kirgastumine", ~~“Selginemine”~~"Selginemine". 1971. aastal valminud töö ~~“Selgimine”~~"Selgimine" on avamänguks 1990. aastate algul saabunud tunnustusele, mis tõi kunstnikule ka [[Kristjan Raud\|Kristjan Raua]] nimelise preemia. Üks suund Hoidre loomingus on seotud grotesksete, poolabstraktsete figuuridega, mida ta viljeles nii maalis kui ka graafikas. Maali puhul kasutas ta segatehnikat, näiteks kullavärvi, et muuta kompositsioon ilmekamaks ja atraktiivsemaks. Kunstnikuna mängis Hoidre oma töödes traagilisuse ja koomilisuse piirimail. Kompositsioon suplejatega näitab tema loomingu lõbusamat poolt. ===Teosed=== * Pühajärv. Lito, paber. 1963. Lm 43,5 x× 60  cm, Pm 32,5 x× 45  cm * Otepää maastik. Lito, paber. 1964. 21 x× 28  cm * Karolina. Lito, paber. 1988. Lm 45,8 x× 50,4  cm, Pm 37 x× 41,7  cm * Kübar. Õli. 1990 * Lelu. Lito, segatehnika. 1971 61. rida: ===Portreed=== * Kunstimeistrid (Portree Eduard Wiiraltist). Värviline lito. 1986. 61 x× 46,5  cm ===Kaanekujundus=== 75. rida: ===Illustratsioonid=== * Eduard Vilde. "Jutustused" (3. osa) * Nekrassov, Nikolai. "Pakane Punanina" ==Õpilased== 82. rida: ==Näitused== * 1999, 3. veebruar – 5. märts Galerii 36: Konrad Adenaueri fondis, näitus "Tundmatu Alo Hoidre" * 2000, 30. aprillini Tammsaare muuseumi rohelises tiivas näitus ~~“Alo~~"Alo Hoidre. Viimased ~~maalid”~~maalid" * 2005, 19. september – 3. märts Pärnu linnagaleriis graafiku ja maalikunstniku Alo Hoidre litode näitus ~~“Retrospektiiv”~~"Retrospektiiv" ==Tunnustused== 1969 [[Eesti NSV teeneline kunstnik]] 1982 [[Eesti NSV rahvakunstnik]] *1984, 1991 [[Kristjan Raua nimeline kunstipreemia]] ==Kirjandus== 108. rida: {{Pallase koolkond}} {{JÄRJESTA:Hoidre, Alo}} [[Kategooria:Eesti kunstnikud]]

Alo Hoidre: erinevus redaktsioonide vahel