Muinaskihelkond: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→Vaata ka: juhuslik muinaskhk ära + lisa |
P →Funktsioon ühiskonnas: pisitoimetamine |
||
9. rida:
Põhiline info kihelkondade olemasolu, paiknemise ja funktsioonide kohta pärineb 13. sajandi alguses kirjutatud [[Henriku Liivimaa kroonika]]st ja [[Taani hindamisraamat]]ust. Arheoloogilises materjalis kihelkondade territooriumid ei eristu. Arvatakse, et [[Läti Henrik]] on kihelkonda tähistanud [[ladina keel|ladinakeelsete]] sõnadega ''provincia'' ja ''terra'', mis samas kohati tähistavad ilmselt ka [[maakond]]a või linnusepiirkonda, ning kohalikku [[läänemeresoome keeled|läänemeresoome]] päritolu sõnadega ''kiligunda'', ''kilegunda'', ''kylegunda''. Eriti probleemne on sõna ''provincia'' tõlgendamine, mis erinevates kontekstides viitab selgelt erineva suuruse ja funktsiooniga üksustele, kuid selle tõlkimine konkreetsetel juhtudel jääb paratamatult oletuslikuks ja mõjustatuks tõlkija eelarvamustest tolleagse haldusstruktuuri olemuse kohta. Taani hindamisraamatus on kihelkondade või ka külakondadena tõlgendatud sõnu ''kiligunda'', ''kylagund'', ''kilegund'', ''kylaegund''. Eesti territooriumil oli nende allikate järgi umbes 45 kihelkonda. Veel sisaldab nt [[Alna Balduin]]i ja [[kuralased|kuralaste]] valitseja [[Lammekin]]i vaheline leping asustatud kohale viitavat sõna ''kiligundes'', mis võib tähendada nii küla kui kihelkonda.<ref>Tarvel, lk 33–34</ref><ref>Lang, lk 111, 117</ref><ref>HLK, XXVIII, kommentaar 6, lk 247</ref><ref>Indriķa hronika, XXVIII, kommentaar 7</ref><ref>Švābe</ref>
Omavahel koostööd tegevad ja/või kultuuriliste ja keeleliste ühisjoontega kihelkonnad moodustasid maakonna. Samas mitmed kihelkonnad, keda traditsioonilise käsitluse järgi on peetud maakondadesse veel mitte ühineda jõudnud väikemaakondadeks, jäid eraldiseisvateks üksusteks. Kihelkondade rolli kohta muinasaegses poliitilises elus on erinevaid arvamusi. Nt Enn Tarveli arvates oli kihelkond tolle aja keskne poliitiline ja administratiivne territoriaalüksus, mõneti sarnane [[riik|riigile]]. Ajalooallikates mainitakse välispoliitiliste otsuste vastuvõtjana just kihelkonna vanemaid, samal ajal kui maakonna tasandi vanemate olemasolu kohta puudub igasugune info. Siseküsimustes võis kihelkonnavanemate käes olla kohtuvõim ja õigus lahendada teatud majanduslikke küsimusi (maakasutuse reguleerimine, loomusekohtade jaotamine jms). Tarvel peab kihelkonda ka sõjaväeringkonnaks, kust kogunes [[malev]].<ref name=Lang118 /><ref>Tarvel, lk 33</ref
Valter Langi hinnangul võis kihelkonna asemel põhiliseks poliitiliseks ja administratiivseks üksuseks aga olla ka linnusepiirkond. Linnusepiirkondadel olid linnuseid valitsevad juhid, kes võisid ühtlasi täita kihelkonna juhtimise ülesannet. Ka Henriku Liivimaa kroonika tekstist ei ole võimalik ühemõtteliselt aru saada, kas seal räägitakse kihelkonnavanematest või teatud kihelkonnast pärit vanematest. Kuna kihelkondade piirid ei lange alati kokku arheoloogiliselt tuvastatavate linnusepiirkondade ja vakuste piiridega (mõnes kihelkonnas pole ühtegi linnust, teistes jälle mitu, mõned linnusepiirkonnad ulatuvad mitme kihelkonna alale), siis peab Lang võimalikus, et kihelkonnad moodustasid poliitilise ja administratiivse üksuse asemel hoopis hilisemate [[kirikukihelkond]]ade sarnaseid piirkondi, kus toimus ühine kohtumõistmine, ühised [[kultus]]toimingud, traditsioonilised pidustused ja nõupidamised. Piiride mittekattumise tõttu vaidleb ta vastu ka [[Eerik Laid|Eerik Laiu]] arvamusele, et linnusepiirkonnad olid kihelkondade allüksused, ja näeb neid pigem paralleelsete erineva funktsiooniga institutsioonidena.<ref>Lang, lk 115–118</ref>
| |||