Redaktsioon: 8. jaanuar 2018, kell 00:27 redigeeri MamboBot (arutelu \| kaastöö) Robotid 2289 muudatust P Kuupäevad eestipäraseks: aaaa-kk-pp -> pp.kk.aaaa ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 15. aprill 2019, kell 11:21 redigeeri eemalda Iifar (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 76 120 muudatust P →‎top: pisitoimetamine Märgis: AWB Uuem muudatus →
1. rida: '''Beetablokaatorid''', kirjutatakse ka '''β-blokaatorid''', on ravimite klass, mida kasutatakse eelkõige [[Südame rütmihäired\|südame rütmihäirete]] raviks ja südame kaitsmiseks teistkordse südameataki ([[Müokardi infarkt\|müokardiinfarkt]]) eest pärast esimest infarkti (sekundaarne ennetus).<ref name="pmid10381708" /> Neid kasutatakse laialdaselt ka [[Kõrgvererõhktõbi\|hüpertensiooni]] raviks, kuigi enamiku patsientide puhul enam mitte esimese valikuna.<ref name="pmid24352797" /> Beetablokaatorid on võistlevad antagonistid, mis blokeerivad võitle-või-põgene reaktsiooni vahendava sümpaatilise närvisüsteemi endogeensete katehhoolamiinide – epinefriini (adrenaliini) ja [[~~Noradrenaliin\|noradrenaliini~~noradrenaliin]]i (noradrenaliin) – ühendumiskohti beetaadrenergilistel retseptoritel.<ref name="urlCurrent Cardiovascular Drugs - Google Books" /><ref name="urlPharmacotherapeutics for advanced ... - Google Books" /> Mõned beetablokaatorid blokeerivad igat tüüpi β-adrenergiliste retseptorite aktiveerimist ning ülejäänud on selektiivsed ühe beetaretseptorite suhtes kolmest, mida tähistatakse β1-, β2- ja β3-retseptoritena.<ref name="urlCurrent Cardiovascular Drugs 2nd page" /> β1-adrenergilised retseptorid asuvad peamiselt südames ja neerudes.<ref name="urlPharmacotherapeutics for advanced ... - Google Books" /> ß2-adrenergilised retseptorid asuvad peamiselt kopsudes, seedetraktis, maksas, emakas, veresoonte silelihastes ja skeletilihastes.<ref name="urlPharmacotherapeutics for advanced ... - Google Books" /> β3-adrenergilised retseptorid asuvad rasvarakkudes.<ref name="pmid7609752" /> Beetaretseptoreid leidub [[~~Süda\|südame~~süda]]me<nowiki/>lihaste, [[Silelihased\|silelihaste]], hingamisteede, [[~~Arter\|arterite~~arter]]ite, [[~~Neerud\|neerude~~neerud]]e ja muude kudede rakkudel, mis on osaks [[Sümpaatiline närvisüsteem\|sümpaatilisest närvisüsteemist]] ja põhjustavad stressireaktsioone, eriti kui neid aktiveerib [[Adrenaliin\|epinefriin]] (adrenaliin). Beetablokaatorid segavad epinefriini ja teiste stressihormoonide ühendumist retseptoritega ning nõrgendavad stressihormoonide mõju. 1964. aastal sünteesis James Black<ref name="telegraph" /> esimesed kliiniliselt olulised beetablokaatorid – propranolooli ja pronethalooli. See oli pöördeliseks muutuseks stenokardia<ref name="pmid10378820" /> ravis ning seda peetakse paljude poolt üheks 20. sajandi kõige olulisemaks saavutuseks kliinilises meditsiinis ja [[~~Farmakoloogia\|farmakoloogias~~farmakoloogia]]s.<ref name="pmid9456487" /> Uuringute, mis katsetasid beetablokaatorina peamiselt atenolooli,<ref name="Wiysonge CS 2012" /> metaanalüüsid on näidanud, et kuigi beetablokaatorid on insuldi ja südame-veresoonkonna rikete ennetamises tõhusamad kui [[platseebo]], ei ole nad nii tõhusad kui diureetikumid, [[Reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteem\|reniin-angiotensiinsüsteemi]] pärssivad ravimid või kaltsiumikanali blokaatorid.<ref name="ySpj1" /><ref name="qZyXy" /><ref name="gcZ0z" />

Beetablokaatorid: erinevus redaktsioonide vahel