Beetablokaatorid: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Kuupäevad eestipäraseks: aaaa-kk-pp -> pp.kk.aaaa
P →‎top: pisitoimetamine
1. rida:
'''Beetablokaatorid''', kirjutatakse ka '''β-blokaatorid''', on ravimite klass, mida kasutatakse eelkõige [[Südame rütmihäired|südame rütmihäirete]] raviks ja südame kaitsmiseks teistkordse südameataki ([[Müokardi infarkt|müokardiinfarkt]]) eest pärast esimest infarkti (sekundaarne ennetus).<ref name="pmid10381708" /> Neid kasutatakse laialdaselt ka [[Kõrgvererõhktõbi|hüpertensiooni]] raviks, kuigi enamiku patsientide puhul enam mitte esimese valikuna.<ref name="pmid24352797" />
 
Beetablokaatorid on võistlevad antagonistid, mis blokeerivad võitle-või-põgene reaktsiooni vahendava sümpaatilise närvisüsteemi endogeensete katehhoolamiinide – epinefriini (adrenaliini) ja [[Noradrenaliin|noradrenaliininoradrenaliin]]i (noradrenaliin) – ühendumiskohti beetaadrenergilistel retseptoritel.<ref name="urlCurrent Cardiovascular Drugs - Google Books" /><ref name="urlPharmacotherapeutics for advanced ... - Google Books" /> Mõned beetablokaatorid blokeerivad igat tüüpi β-adrenergiliste retseptorite aktiveerimist ning ülejäänud on selektiivsed ühe beetaretseptorite suhtes kolmest, mida tähistatakse β1-, β2- ja β3-retseptoritena.<ref name="urlCurrent Cardiovascular Drugs 2nd page" /> β1-adrenergilised retseptorid asuvad peamiselt südames ja neerudes.<ref name="urlPharmacotherapeutics for advanced ... - Google Books" /> ß2-adrenergilised retseptorid asuvad peamiselt kopsudes, seedetraktis, maksas, emakas, veresoonte silelihastes ja skeletilihastes.<ref name="urlPharmacotherapeutics for advanced ... - Google Books" /> β3-adrenergilised retseptorid asuvad rasvarakkudes.<ref name="pmid7609752" />
 
Beetaretseptoreid leidub [[Süda|südamesüda]]me<nowiki/>lihaste, [[Silelihased|silelihaste]], hingamisteede, [[Arter|arteritearter]]ite, [[Neerud|neerudeneerud]]e ja muude kudede rakkudel, mis on osaks [[Sümpaatiline närvisüsteem|sümpaatilisest närvisüsteemist]] ja põhjustavad stressireaktsioone, eriti kui neid aktiveerib [[Adrenaliin|epinefriin]] (adrenaliin). Beetablokaatorid segavad epinefriini ja teiste stressihormoonide ühendumist retseptoritega ning nõrgendavad stressihormoonide mõju.
 
1964. aastal sünteesis James Black<ref name="telegraph" /> esimesed kliiniliselt olulised beetablokaatorid – propranolooli ja pronethalooli. See oli pöördeliseks muutuseks stenokardia<ref name="pmid10378820" /> ravis ning seda peetakse paljude poolt üheks 20. sajandi kõige olulisemaks saavutuseks kliinilises meditsiinis ja [[Farmakoloogia|farmakoloogiasfarmakoloogia]]s.<ref name="pmid9456487" />
 
Uuringute, mis katsetasid beetablokaatorina peamiselt atenolooli,<ref name="Wiysonge CS 2012" /> metaanalüüsid on näidanud, et kuigi beetablokaatorid on insuldi ja südame-veresoonkonna rikete ennetamises tõhusamad kui [[platseebo]], ei ole nad nii tõhusad kui diureetikumid, [[Reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteem|reniin-angiotensiinsüsteemi]] pärssivad ravimid või kaltsiumikanali blokaatorid.<ref name="ySpj1" /><ref name="qZyXy" /><ref name="gcZ0z" />