Erinevus lehekülje "Loov evolutsioon" redaktsioonide vahel

(Uus lehekülg: ''''"Loov evolutsioon"''' ("L'évolution créatrice") on Henri Bergsoni filosoofiline teos. See ilmus esmakordselt 1907. aastal. Eesti keeles ilmus see 2005. aastal ...')
 
===I Elu evolutsioonist. Mehhanism ja eesmärgipärasus ===
====Kestvusest üldse. Organiseerimata kehad. Organiseeritud kehad; vananemine ja individuaalsus====
Olemasolu, milles me oleme kõige kindlamad ja mida me kõige paremini tunneme, on meie enda oma, sest teistest asjadest on meil välised ja pealiskaudsed ettekujutused. Mida tähendab sel juhtmil olemasolemine? Meenutame lühidalt ühe varasema töö järeldusi. Ma nendin kõigepealt, et lähen üle ühest olekust (aistingust, tundest, tahtest, representatsioonist) teise. Muutun lakkamatult. Ent ka iga olek muutub igal hetkel. Kui mõni hinge olek lakkaks varieerumast, siis kestvus lakkaks voolamast. Kui ma näen välist liikumatut objekti ning jään ise liikumatuks, siis ma ikkagi vananeb. Minu mälu on kohal ning tõukab midagi minevikust olevikku. Minu hingeseisund, mis ajas edasi läheb, paisub kestvusest, mida aeg kuhjab, justkui endast lumepalli tehes. Ja on ka sügavamalt sisemisi olekuid, mis ei vasta muutumatule välisele objektile. Aga mugavam on seda katkematut muutumist mitte tähele panna ning märgata seda alles siis, kui see juba annab kehale uue hoiaku, tähelepanule uue suuna. Siis alles leitakse, et olek on muutunud. Ühest olekust teise minemisel ja samas olekus püsimisel pole põhimõttelist vahet. Just sellepärast, et me pidevat muutumist ignoreerime, tegema näo, nagu eelmise oleku kõrval oleks uus, mis jääb samuti muutumatuks. Psühholoogiline elu tundub katkelisena, sujuvat kallakut näeme trepiastmetena. Psühholoogiline elu on täis ootamatusi, mis oleks nagu eelneva ja järgnevaga seostamata. Ent neil on pidev taust, millele nad joonistuvad ja millele nad võlgnevad neid lahutavad vahemikud. Meie tähelepanu keskendub nendele, sest need pakuvad juba ette huvi, aga igaühe neist toob kaasa tervikliku psühholoogilise olemasolu vedelik. Meie tegelik olek on kogu see vöönd. Sellised olekud ei ole aredad elemendid, nad jätkavad üksteist lõputus voolus. Et tähelepanu on neid kunstlikult eristanud ja lahutanud, peab ta need nüüd kunstlikult taasühendama. Ta kujutleb amorfset, ükskõikset, muutumatut mina, millel liiguvad reas või üksteise küljes psühholoogilised olekud, mille ta on muutnud sõltumatuteks entiteetideks. Nüansirikka vaheldumise asemel kujutleme värvilisi pärleid üksteise otsa lükitutena, ja siis ka värvitut niiti.
 
{{pooleli}}