Neuroteadus: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:GolgiStainedPyramidalCell.jpg|pisi|Golgi meetodil värvitud närvirakk.]]

'''Neuroteadus''' on teadusharu, kus uuritakse [[närvisüsteem]]i, selle [[anatoomia|anatoomiat]]t, [[füsioloogia]]t, [[biokeemia]]t ja [[molekulaarbioloogia]]t ning nende seoseid [[käitumine|käitumise]] ja [[õppimine|õppimisega]].<ref name="s2vrK" />

Nii meditsiini kui ka neuroteaduse alguse kohaks ja ajaks võib lugeda [[Vana-Egiptus|Vana-Egiptust]]t umbes 3000 eKr, mil vaaraode ravimiseks kasutati [[prognostika|prognostikat]]t ja [[Operatsioon (kirurgia)|operatsioone]]. [[Palsameerimine|Palsameerimise]] käigus õppisid egiptlased tundma inimese anatoomiat ja uurima [[neurotraumatoloogia|neurotraumatoloogilisi]] haavu. Tõenäoliselt õpetati esimesena meditsiini ja aju vereringet Egiptuse Aleksandria koolis. <ref name="ibro" />

Süda ja mõistus olid Vana-Egiptuse meditsiinis sünonüümid. [[Depressioon|Depressiooni]]i kirjeldati kui "südame palavikku", "südame kuivust", "südame kukkumist" või "mõistuse põlvitamist". [[Kahuni papüürus]] kirjeldab hüsteerilist haigust: "naine värvitud hammaste ja lõuaga ei tea oma suud" ja "naine, kes armastab voodit, ta ei tõuse ja ei raputa seda". Papüürusel kirjeldatakse ka ravimeetodeid, mis ei erine oluliselt tänapäevastest ravimeetoditest. [[Philae]] saarel asus tempel, kus tegeleti [[füsioteraapia]]ga läbi [[inkubatsioon|inkubatsiooni]]i ja "templiune". Templis viibimise ajal nähtud unenägusid tõlgendati psühholoogilis-religioossetel viisidel.

Vana-Egiptusest on leitud veel 14 papüürust, kus kirjutatakse [[migreen|migreenist]]ist, [[dementsus|dementsusest]]est, krampidest ja [[teetanus|teetanusest]]est. [[Edwin Smithi papüürus]]es on kirjeldatud täpselt erinevaid kolju ja selgroo traumasid. Samas papüüruses mainitakse ka esimest korda sõna "aju", kirjeldatakse [[meningiit|meningiiti]]i ja [[tserebrospinaalne vedelik|tserebrospinaalset vedelikku]]. Arstidel soovitatakse patsient läbi vaadata ja otsida vigastuste tundemärke, mis tähendab, et papüürus ei toeta varasemaid tõekspidamisi maagiast ja müütilisusest ning ärgitab loogiliselt mõtlema.<ref name="ibro" />

Aju uurimine muutus täpsemaks seoses mikroskoopia leiutamise ja värvimismeetodi arenguga. Viimase leiutas 1890. aastatel [[Camillo Golgi]], kes kasutas üksikute neuronite struktuuri vaatamiseks [[hõbekromaatsool|hõbekromaatsoola]]a. Seda tehnikat kasutas ka [[Santiago Ramón y Cajal]], kes püstitas hüpoteesi, et aju funktsionaalne ühik on [[neuron]]. Mõlemad mehed said 1906. aastal [[Nobeli auhind|Nobeli auhinna]].<ref name="Kandel" />

Neuroteadusest on viimaste aastakümnete jooksul saanud tunnustatud teadusharu. Ühendades [[bioloogia]], [[keemia]] ja [[füüsika]] uuritakse [[Närvisüsteem|närvisüsteeminärvisüsteem]]i struktuuri, füsioloogiat ja sellest tulenevat käitumist, kaasa arvatud inimese emotsionaalseid ja kognitiivseid funktsioone. Neuroteadus uurib [[Geen|geenegeen]]e ja teisi molekule, mis on närvisüsteemi alustalad, üksikuid neuroneid ja neuronite kogumikke, mis moodustavad süsteeme ja käitumisväljundeid.

* Molekulaarsel tasemel kasutavad neuroteadlased [[antikeha|antikehi]] ja [[geeni sond|geeni sonde]]e, et eraldada ja identifitseerida valke ja teisi molekule, mis on seotud aju funktsioonidega.

* [[Neuroanatoomia|Neuroanatoomikud]] uurivad närvisüsteemi struktuuri ja organiseeritust. Nad detekteerivad spetsiifilisi [[Neurotransmitter|neurotransmittereidneurotransmitter]]eid ning märgistavad kindla iseloomu ja funktsiooniga neuroneid ja [[sünaps|sünapse]]e, kasutades selleks spetsiaalseid värvinguid.

* Inimeste ja loomade käitumist uurivad neuroteadlased kasutavad [[mikroelektrood|mikroelektroode]]e, millega nad mõõdavad närvirakkude [[elektriline aktiivsus|elektrilist aktiivsust]]. Samuti kasutatakse [[ajuskanneering|ajuskaneeringuid]], mis näitavad aktiivseid ajuosi teatud toimingute (näiteks vaatamise, rääkimise jms) ajal.

* [[Kliinilised neuroteadlased]] – psühhiaatrid, neuroloogid ja teised meditsiinilised spetsialistid – kasutavad uuringute tulemusi, et töötada välja diagnostilisi meetodeid, kuidas ravida ja hoida ära närvihaigusi. Aju uurimine annab lootust mõista ja ravida [[insult|insulti]]i, [[skisofreenia|skisofreeniat]]t, [[Alzheimeri tõbi|Alzheimeri tõbe]] ja teisi haigusi.

Uued arvutisüsteemid võimaldavad neuroteadlastel modelleerida mudeleid neuronitest ja nende seostest ajus. Tänu sellele on [[arvutiprogramm|arvutiprogrammidel]]idel võimalik saada aru inimeste kõnest ja vastata küsimustele.<ref name="oxATB" />

20. sajandi alguses nimetas [[Charles Spearman]] [[üldine kognitiivne võime|üldise kognitiivse võime]] – g (ingl ''general cognitive ability''), mida eelistatakse sõnale "[[intelligents]]".

Juba psühholoogia algus-aegadest alates on uuritud loomuse ja kasvatuse mõju g-le. Aasta enne [[Gregor Mendel]]i [[Mendeli seadused|pärinevusseaduste]] publitseerimist avaldas [[Francis Galton]] kahest artiklist koosneva seeria kõrgest intelligentsist ja teistest kognitiivsetest võimetest. Sellest kasvas hiljem välja esimene raamat pärinevusest ja kognitiivsetest oskustest ("Hereditary Genius: An Inquiry into Its Laws and Consequences", 1869). 1920. aastatel uuriti esimakordselt kaksikuid ja lapsendatud isikuid, keskendudes nende üldisele kognitiivsele võimele. <ref name="WlElu" />

Molekulaarbioloogid uurivad neuronite molekulaarsete signaalide saatmist ja vastuvõtmist ning [[akson|aksonite]]ite seostumismustreid. Kasutatakse ka geneetilisi meetmeid, et mõista neuronite arengut ja [[Mutatsioonid|mutatsioonidemutatsioonid]]e mõju bioloogilistele funktsioonidele. Huvi pakub ka neuronite morfoloogia, molekulaarne iseloom ja [[Füsioloogia|füsioloogilised]] näitajad.

Närvirakkude mitmekesisus põhineb ühel rakuplaanil, mille kolm omadust annavad sellele võime kiiresti ja täpselt informatsiooni edasi kanda. Esiteks on neuron polariseeritud, informatsiooni vastu võtvad [[Dendriit|dendriidid]] on ühes ja sünaptiliste terminalidega aksonid on teises otsas. [[Polarisatsioon]] on oluline [[elektriimpulss|elektriimpulsside]]ide ühesuunalisuse pärast. Teiseks on närvirakud elektriliselt ja keemiliselt ergastatavad. Välismembraan sisaldab spetsiaalseid valke – [[Ioonkanalid|ioonkanaleid]] ja retseptoreid, mis lubavad spetsiifiliste mitteorgaaniliste ioonide rakku sisse ja välja liikumist. See võimaldab tekkida elektrivoolul. Kolmandaks, neuronite rakukeha sisaldab valke ja [[Organell|organelleorganell]]e, mis aitavad rakul läbi viia spetsiaalseid sekretoorseid protsesse. Rakubioloogid uurivad närvirakkude omadusi, mis võimaldavad neil tekitada [[sünaptiline potentsiaal|sünaptilist]]- ja [[aktsioonipotentsiaal|aktsioonipotentsiaali]]i. Signaali algatamine sõltub rakumembraanis olevatest ioonkanalitest, mis avanevad vastusena potentsiaali levimisele membraanis ja teiste rakkude saadetud [[Neurotransmitter|neurotransmitteriteleneurotransmitter]]itele. <ref name="Kandel" />

Muud suured neuroteadustele pühendatud organisatsioonid on näiteks [[IBRO]] (''International Brain Research Organization'') ja [[FENS]] (''Federation of European Neuroscience Societies''). FENS ühendab 32 sellist riiklikku organisatsiooni nagu Suurbritannias ''British Neuroscience Assosciation'', Saksamaal ''Neurowissenschaftliche Gesellschaft'' ja Prantsusmaal ''Societé des Neurosciences''. <ref name="MMjQ7" />