Moraali genealoogiast: erinevus redaktsioonide vahel

 

Nietzsche ei pea kunstnike askeesi-ihalust üldisemalt tõsiseltvõetavaks, vaid loeb neid filosoofia või religiooni kammerteenriteks, kes toetuvad juba kehtestatud autoriteedile. Näiteks sai Wagner oma püüdlustele kinnitust ja julgustust [[Schopenhauer]]i filosoofiast. Tõenäoliselt mõjutas Wagnerit Schopenhaueri seisukoht, et muusikas väljendub puhas tahe, mistõttu on nii muusikal kui ka muusikul metafüüsika seisukohalt eriline positsioon ja väärtus. Schopenhaueri peateos “[[Maailm kui tahe ja kujutlus|Maailm kui tahe ja ettekujutus]]” kujutab endast pikemat kommentaari [[Immanuel Kant]]i [[tunnetusteooria]]le ja [[esteetika]]le. Nietzsche leiab, et nii Kant, Schopenhauer kui ka enam-vähem kõik teised filosoofid on ilu lahtimõtestamisel põhimõtteliselt eksinud, sest nad kõik on esteetika probleemile lähenenud vaataja, mitte looja perspektiivist. Nietzsche on äärmiselt kriitiline Kanti seisukoha suhtes, et ilutunnetus on ebaisikuline ja üldkehtiv, ning vastandab tema iludefinitsioonile (“Kaunis on see, mis ''ilma huvita'' meeldib”) [[Stendhal]]i ütluse, et ilu on “''une promesse de bonheur''” (pr k õnnetõotus), st ilu just äratab tahet ja huvi. Nietzsche peab naiivseks ka Schopenhaueri väidet, et ilu kogemine on “valuta olek”, mis vabastab inimese seksuaalsest ihast. Ta leiab, et sellisel juhul pole Schopenhaueri huvi ilu vastu sugugi kantilikult huvitu ega isetu, vaid lähtub just kõige tugevamast isiklikust huvist, nimelt lootusest vabaneda seksuaalsusega seotud piinadest. Soovi kannatusest vabaneda loeb Nietzsche ka üldisemalt filosoofide askeesi-ideaalide tegelikuks põhjuseks.

 

==Kirjandus==

*[[Leo Luks]]. [http://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:294252/265115/page/86 Nietzsche moraalikriitilise hoiakuga seotud tõlgendusprobleemid]. [[Akadeemia (ajakiri)|Akadeemia]] 12/2006.