Aleksander Kaelas (filosoof): erinevus redaktsioonide vahel

Lõpetanud Riia Vaimuliku Seminari 1901. aastal, õppis Aleksander Kaelas edasi [[Moskva Vaimulik Akadeemia|Moskva Vaimulikus Akadeemias]], mille lõpetas 1905. aastal. Alates [[1911]]. aastast õppis [[Moskva ülikool|Moskva ülikooli]]i filosoofiateaduskonnas.

Pärast Moskva Ülikooli lõpetamist  töötas Moskva Ülikooli psühholoogiainstituudis algul assistendina,  aastatel [[1914]]–[[1919]] oli ta Moskva ülikooli filosoofia eradotsent ja aastatel [[1919]]–[[1920]]1919–1920 sama ülikooli professor. Oli [[Georgi Tšelpanov]]i (Moskva ülikooli professor, vene eksperimentaalpsühholoogia rajajaid) õpilane ja kaastöötaja, täiendas end [[Leipzig]]is professor [[Wilhelm Wundt|Wilhelm Wundti]]i juures.

Oli 1919–20 [[Irkutski ülikool]]i dotsent ja lühikest aega psühholoogiaprofessor.

Kaelase näol on tegemist Eesti esimese kutselise psühholoogiga, kes uuris peamiselt emotsioone ja avaldas selle kohta kaks olulist tööd: "Emotsioonide arengu küsimusest" (1916) ja "Emotsioonide olemuse ja väljendumise küsimusest" (1918). Kaelase meelest ei määra emotsioone aistingud (neid on pidanud määravaks Wilhelm Wundt) ega perifeersed füsioloogilised protsessid ([[William James]]; Carl Lange, Taani psühholoog; James-Lange emotsioonide teooria), vaid motivatsiooniprotsessid, eriti motiivide omavahelise tasakaalu aste.

[[1918]]. aastal külastas ta [[Eesti]]t, tundes sügavat huvi siinse kirikuelu vastu ja ilmutades valmisolekut seoses muutunud poliitiliste oludega kodumaale tagasi pöörduda.

Seda arvesse võttes valis Eesti õigeusu koguduste esimene täiskogu [[21. märts]]il [[1919]] professor Aleksander Kaelase esimeseks [[Tallinna ja kogu Eesti piiskop]]iks. Samal aastal valiti ta ka [[Tartu Ülikool]]i filosoofiaprofessori kandidaadiks ning Tartu Ülikooli psühholoogiaprofessoriks. Kummaski ametis tal oma enneaegse surma tõttu töötada ei õnnestunud; ka jäi tal piiskopipühitsus saamata.

Aleksander Kaelas asus Eesti poole teele kevadel [[1920]], viibides sel ajal [[Siber]]is admiral [[Aleksandr Koltšak]]i [[valgekaart]]like vägede juures. Paraku haigestus ta [[tüüfus]]esse ja suri sama aasta aprillis Irkutskis Eestisse jõudmata.