Thomas Cranmer: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine using AWB
1. rida:
[[Pilt:Thomas Cranmer by Gerlach Flicke.jpg|thumbpisi|Thomas Cranmer [[Gerlach Flicke]] maalil ([[1545]])]]
 
'''Thomas Cranmer''' ([[2. juuli]] [[1489]] [[Aslockton]], [[Nottinghamshire]] – [[21. märts]] [[1556]] [[Oxford]]) oli [[inglise]] teoloog, vaimulik ja poliitik, esimene protestandist [[Canterbury peapiiskop]].
7. rida:
Cranmeri vanemad Thomas ja Agnes polnud kuigi rikkad ning et Thomas oli peres vanuselt teine poeg, siis valiti talle vaimuliku karjäär. Alghariduse sai ta ilmselt kohalikus algkoolis, kuid selle kohta kindel info puudub. Aastatel [[1503]]–[[1511]] õppis ta [[Cambridge'i ülikool]]i [[Jesus College]]'is loogikat, klassikalist kirjandust ja filosoofiat, saades bakalaureusekraadi. [[1515]]. aastal sai Cranmer ka magistrikraadi, uurides selleks peamiselt [[humanism|humanistide]] loomingut. Ülikooliaastatel tekkis Cranmeril tõsine huvi nii [[skolastika]] kui ka [[Rotterdami Erasmus]]e loomingu vastu. Ta jätkas oma tegevust Cambridge'i ülikoolis [[lektor]]ina.
 
Pärast magistrikraadi omandamist abiellus Cranmer Joani-nimelise naisega, mis tekitas tema kolleegides pahameelt. Cranmer polnud veel saanud preestriks, kuid sellest hoolimata tekitas abielu talle probleeme ning ta pidi Jesus College'ist lahkuma ja tegutses õppejõuna (''reader'''ina) teistes Cambridge'i ülikooli kolledžites. Pärast seda, kui tema naine esimese lapse sünnitamisel suri (enne [[1520]]. aastat), sai ta oma endisesse töökohta naasta. 1520. aastal ordineeriti ta preestriks ning samal aastal asus ta õppima ka teoloogiat. [[1526]]. aastal sai ta teoloogiadoktori (''doctor of divinity'') kraadi. Cranmeri varajastest veendumustest pole palju teada, kuid on tõenäoline, et [[1520. aastad|1520. aastatel]] oli ta veendunud humanismi ja Erasmuse pooldaja, kes suhtus [[Martin Luther]]i ideedesse pigem skeptiliselt.
 
===Cranmer Henry VIII saadikuna===
[[1527]]. aastal osales Cranmer Inglismaa kantsleri, [[kardinal]] [[Thomas Wolsey]] väljavalituna Inglismaa saatkonnas [[Hispaania]]sse, samal aastal kohtus Cranmer ka esmakordselt kuningas [[Henry VIII]]-ga ning asus osalema kuninga ja tema abikaasa [[Aragóni Catherine]]'i abielu tühistamise protsessis. Kuna paavst lükkas abielu tühistamise otsust edasi, peamiselt seetõttu, et Catherine'i õepoeg oli [[Saksa-Rooma keiser]] [[Karl V]], siis tuli Cranmer [[1529]]. aastal koos mõttekaaslastega ideele, et abielu võiksid tühistada Inglismaa enda vaimulikud. Kuningas toetas seda ideed ning koos mõttekaaslaste [[Stephen Gardiner]]i ja [[Edward Fox]]iga tutvustas Cranmer seda ideed nii Cambridge'i kui ka Oxfordi ülikooli õpetlastele, saavutades nende põhimõttelise nõusoleku.
 
Esialgu püüdis Henry VIII siiski veel saavutada nii paavsti kui ka keisri heakskiitu abielu tühistamisele. [[1530]]. aastal saatis kuningas Rooma paavsti veenma saatkonna, mida juhtis valitseja tulevase abikaasa ja armukese [[Anne Boleyn]]i isa [[Thomas Boleyn]], esimene Wiltshire'i krahv; selles saatkonna liige oli ka Cranmer, kes võeti paavst [[Clemens VII]] poolt viisakalt vastu, talle omistati ka Inglismaa suur[[pönitentsiaar]]i tiitel. Saatkonna tegevus jäi siiski mõjutuks, sest paavst sõltus liialt keiser Karl V-st.
 
Cranmer naasis Inglismaale 1530. aasta septembris ning sai peagi ülesandeks minna saadikuna keisri juurde. [[1531]]. aastal läkski Cranmer Saksamaale, kus ta lisaks keisrile kohtus ka mitmete protestantlike valitsejatega ning arutas ka Inglismaa kaubanduse soodustamist puudutavaid küsimusi. [[1532]]. aastal peatus Cranmer mõnda aega protestantlikus [[Nürnberg]]is, kus ta kohtas usureformaatori [[Andreas Osiander]]it, kes sai tema lähedaseks sõbraks. Tõenäoliselt kallutasid vestlused Osianderiga Cranmerit otsustavalt protestantluse poole. Samal aastal abiellus Cranmer hoolimata oma vaimulikuseisusest Osianderi naise venna- või õetütre<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.wikitree.com/wiki/Unknown-355364|Pealkiri=Margarethe Cranmeri sugupuu wikitree.com-is|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref> Margarethe Hetzeliga, kuid nende abielu jäi esialgu saladusse.
 
Keisri heakskiitu Henry VIII abielu tühistamiseks Cranmer aga ei saanud. 1532. aasta augustis suri Canterbury peapiiskop [[William Warham]] ja [[1. oktoober|1. oktoobril]] määras Henry VIII Cranmeri Canterbury peapiiskopiks, Inglismaa kõrgeimaks vaimulikuks. Tema määramise taga oli suures osas tõenäoliselt Anne Boleyni perekond, kes soovis sellega kindlustada kuninga abielu tühistamist ja uue sõlmimist. Seni vaid tagasihoidlikku kiriklikku karjääri teinud Cranmer ei soovinud esialgu ametikohta vastu võtta ja viivitas Inglismaale naasmisega. Kuid [[1533]]. aasta alguses oli tema peapiiskopiks nimetamisele saadud ka paavsti kinnitus (viimane ei soovinud pingelisi suhteid Inglismaaga veelgi negatiivsemaks muuta), misjärel Cranmer võttis ameti siiski vastu. Järgnevalt asus ta aktiivselt tegutsema kuninga abielu tühistamise nimel ja et Anne Boleyn oli jäänud rasedaks, oli sellega väga kiire. Sama aasta jaanuaris olid Henry ja Anne salaja abiellunud ning Cranmer sai sellest teada alles tagantjärele.
 
Aprillis kutsus Cranmer kokku Inglismaa olulisemad vaimulikud ning püüdis neid mõjutada abielu tühistamist toetama. Maikuus kuulutas ta välja kohtuprotsessi, kus tema kui Canterbury peapiiskop oli kõrgeim kohtumõistja. 23. mail kuulutas ta Catherine'i ja Henry abielu tühistatuks ning 28. mail kinnitas ta Anne'i ja Henry abielu. 1. juunil kroonis Cranmer Anne'i ka kuningannaks. 7. septembril sündis Anne'ile tütar [[Elizabeth I|Elizabeth]], kelle ristiisaks Cranmer sai sama aasta 10. septembril.
28. rida:
 
===Tegevus Edward VI valitsusajal===
[[Pilt:Thomas Cranmer.png|thumbpisi|Cranmer vanemas eas]]
 
Pärast Henry VIII surma [[1547]]. aastal, kui võimule sai tema alaealine poeg [[Edward VI]], said protestandid eesotsas Cranmeriga võimaluse asuda Inglismaa kirikukorraldust otsustavalt protestantlikuks muutma. Edwardi valitsusajal saabusid Inglismaale mitmed Mandri-Euroopa protestantlikud ja kalvinistlikud õpetlased, kelle mõjul muutusid ka Cranmeri ideed radikaalsemateks. Cranmerist sai Edwardi valitsusajal peamine uute liturgiliste raamatute koostaja. [[1549]]. aastal andis ta välja [[Book of Common Prayer]]i, mis pidi määrama liturgiate läbiviimise korra kogu Inglismaal. Selle raamatuga püüdis Cranmer lepitada nii katoliiklike riituste toetajaid kui ka protestante, kuid tegelikkuses ei sobinud see kummalegi. Kui protestantide mõjuvõim pärast [[1550]]. aastat veelgi enam kasvas, asus Cranmer koostama ka uut liturgiaraamatut, mis valmis [[1552]]. aastaks. Seal jõuti üheselt protestantliku kirikukorralduse sisseseadmiseni. [[1553]]. aastal anti välja ka Inglismaa kiriku usutunnistuse alus, "42 artiklit", mis oli pea ainuisikuliselt Cranmeri koostatud.
 
===Vangistus ja hukkamine===
[[1553]]. aastal, kui Edward VI suri, püüdis Cranmer koos teiste protestantidega toetada valitsejannana [[Jane Grey]]'d, kelle oli Edward VI oma surivoodil enda järglaseks määranud. Kuid et Henry VIII ja Catherine'i katoliikliku tütre [[Mary I|Mary]] toetus osutus nii rahva kui ka ülikkonna seas valdavaks, siis protestantide plaan ebaõnnestus, Cranmer oli aga üks väheseid, kes Jane'ile kuni tema 9-päevase valitsusaja lõpuni ustavaks jäi.
 
Cranmer vangistati 1553. aasta septembris ja teda kuulati korduvalt üle. Mary katoliiklastest kaaskond süüdistas Cranmerit ketserluses ja riigireetmises. Esialgu peeti Cranmeri üle kohut vaimulikus kohtus ning [[1555]]. aasta lõpus ekskommunitseeris paavst Cranmeri ning tagandas ta Caatnerbury peapiiskopi kohalt. [[1556]]. aasta 14. veebruaril anti ta edasiseks kohtumõistmiseks üle ilmalikele võimudele.