Märtsiküüditamine: erinevus redaktsioonide vahel

|konflikt = 1947. aastal alanud kollektiviseerimise lõpuleviimine ningja relvastatud vastupanuliikumise nõrgestamine Balti liiduvabariikides

|osa = [[Teine maailmasõda|Teiseteise maailmasõjaga]] kaasnenud [[NSV Liit|NSV Liidu]] okupatsioonist Kesk- ja Ida-Euroopas

| kaotused2 = 1949. aasta märtsiküüditamise kaotused<br> 2, 5% elanikkonnast

'''Märtsiküüditamine''' oli [[Eesti]]s [[1949]]. aastal [[25. märts]]ist kuni [[29. märts]]i õhtuni [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] võimude poolt läbi viidudkorraldatud elanike massiline vägivaldne ümberasustamine Eestist [[Venemaa]] [[Siber]]i piirkonda.<ref>http://lood.wordpress.com/2007/04/05/koolivaheajal-algas-soit-kulmale-maale/#more-105</ref> See oli osa [[operatsioon Priboi|operatsioonist Priboi]].

Noorim küüditatu oli teadaolevalt 3-päevane Anne Ojaäär [[Hiiumaa]]lt, vanim oli 95-aastane vanamemm Maria Räägel [[Abja vald (1939)|Abja vallast]].

EsmakordseltEsimest korda mainis märtsiküüditatute laialt käibelolevatkäibel olevat arvu 20 702 [[Tartu Ülikool|Tartu ülikool]]i parteiajaloolane [[Ervin Kivimaa]] oma [[1970]]. aastal kaitstud [[kandidaadiväitekiri|kandidaadiväitekirjas]], kuid käsikirjana polnud see uurimus laiale avalikkusele kättesaadav.<ref name="tuna_2010-2-137"/>

1944. aasta septembris, kui Saksa okupatsioon asendus Nõukogude omaga, asusjätkas uus võim jätkama 1941. aastal pooleli jäänud maareformi. 1944. aasta maareformi eesmärk oli saavutada elanikkonna toetus: näidata, nagu oleks uus võim huvitatud eramajapidamiste säilimisest, koguni uute väiketalude loomisest. Ühe perekonna kasutuses oleva maa ülemmääraks oli seatud 30 hektarit. 16. oktoobri 1944 EK(b)P KK määrusega nr 189 lubati eeskujulikel majapidamistel kasutada isegi üle 30 ha suurusi maakohti – tõukarja pidamiseks, vilja- ja heinaseemnesortide aretamiseks. Maareformi lõpul anti talupidajatele maa põliskasutamise kohta akt. See oli vaid talupoegade ajutine maharahustamise abinõu.

Kooskõlas [[NSV Liidu Ministrite Nõukogu]] määrusega 17. augustist 1947, andis [[Eesti NSV MN]] 30. augustil 1947 välja määruse nr 654 talumajapidamiste maksustamise kohta. Edukamatele majapidamistele, "[[kulak]]utele", hakati rakendama kõrgendatud maksumäära. Kohustus selgitada välja kulaklikud majapidamised lasus iga valla täitevkomiteel. Eesmärk seisnes selles, et talupojad loobuksid oma maast ja tootmisvahenditest ning astuksid kollektiivmajapidamistesse – [[kolhoos]]idesse. Kolhoosid olid täielikult allutatud riigi ja partei võimule, seal polnud vähimatki omaalgatust ega ühistegevust. Nad kujunesid kõikjal halvasti majandavateks, äärmuseni vaesunud nälgivate inimeste kollektiivideks. Kolhoosikorra sügav majanduslik mõte oli põllumajanduse täielik tühjaks imeminepõllumajandus kohustuslike riiklike müügikohustuste ja maksude abil täielikult tühjaks imeda, saamakset saaks ressursse riigi [[industrialiseerimine|industrialiseerimiseks]], ning võimsa raske- ja sõjatööstuse ülesehitamiseks. Kolhoosikord oli vahend, millega režiim allutas ühiskonna suure osa, talurahva piiramatult oma tahtele.

17. jaanuaril 1949 kirjutas [[Nikolai Karotamm]] Moskvasse, et kollektiviseerimise teostamiseks on vajalik "kulakluse kui klassi likvideerimine", seeselleks pidi toimuma nende väljasaatmise teelnad Eesti NSV piiridest välja saatma.

Eesti okupeerimine Punaarmee poolt 1944. aasta sügisel tõi kaasa [[metsavennad|relvastatud vastupanuliikumise]] tekkimise.

1949. aastaks oli vastupanuliikumise selgroog murtud. Jõud muutusid järjest ebavõrdsemaks, lootus Läänest tulevale abilabile hakkas kustuma. See lõi olulise eelduse küüditamise läbiviimiseks. Kuna [[operatsioon Priboi|operatsiooni "Priboi"]] näol oli tegemist logistiliselt küllaltki keerulisekeeruline operatsioonigaoperatsioon, siis ajaliselt varem toimunud aktsioonid võinuksid olla liiga riskantsed.

*[[29. jaanuar]]il [[1949]] võeti [[NSV Liidu Ministrite Nõukogu]]s vastu määrus nr 390-138ss: [[:s:et:NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrus nr 390-138ss|"Kulakute ja nende perekondade, illegaalselt elavate, relvastatud kokkupõrgete ajal tapetud ning süüdimõistetud bandiitide ja natsionalistide perekondade, vastupanutegevust jätkavate legaliseeritud bandiitide ning nende perekondade, samuti represseeritud bandiitide abistajate perekondade Leedu, Läti ning Eesti territooriumilt väljasaatmise kohta".]] (''«"О выселении с территории Литвы, Латвии и Эстонии кулаков с семьями, семей бандитов и националистов, находящихся на нелегальном положении, убитых при вооруженных столкновениях и осужденных, легализованных бандитов, продолжающих вести вражескую работу, и их семей, а также семей репрессированных пособников бандитов»"'').

<small>Balti riikidest väljasaadetute arv. Allikas: [https://twitter.com/J_Hermanis/status/845642762133405696 Janis Hermanis]</small>

Mastaapse operatsiooni läbiviimiselkorraldamisel oli esmaseksesmane ülesandeksülesanne väljasaadetavate perekondadekindlaks kindlaksmääramisemäärata tööväljasaadetavad käivitamineperekonnad. NSV Liidu Ministrite Nõukogus 29. jaanuaril 1949 vastu võetud määrusega 390-138ss pandi paika väljasaadetavate arvudarv Baltikumis.: Eesti NSV-s 7500 perekonda, 22 500 inimest, Läti NSV-s 13 000 perekonda, 39 000 inimest ning Leedu NSV-s 8500 perekonda, 25 500 inimest. Kokku kuulus määruse järgi ümberasustamisele 29 000 perekonda ja 87 000 inimest.

NSV Liidu 29. jaanuari määrusest tulenevalt pidi inimeste väljasaatmise aluseksalus olema "n-ö natsionalisti", "bandiidi" olemasolu perekonnas või perekonna kuulumine "n-ö [[kulak]]like" majapidamiste hulka. Kohustus seda dokumentaalselt tõendada lasus RJM-l. Selle ülesande täitmisel osalesid lisakspeale RJM linna- ja maakonnaosakondadelemaakonnaosakondade veel RJM A(arvestus)-osakond, ning sõjaväe- ningja piirivalvesalkade [[vastuluure]]osakonnad. Keskne ja koordineeriv roll protseduuril oli aga eelkõige RJM A-osakonnal, mis alustashakkas vastavatedokumente dokumentidevälja väljaotsimisegaotsima veebruari algul. Regionaalosakondades alustati selle tööga veebruari keskel. 15. märtsiks olid arvestustoimikutesseoli info koguminearvestustoimikutesse lõppenudkogutud.<ref name="uuem_2009-43"/>

Eesti NSV RJM Saaremaa osakond pidi koostama arvestustoimikud 370 majapidamise kohta, Valgamaa osakond 487 pere kohta, Võrumaa osakond 854 pere kohta ja Tartumaa 1653 perekonna kohta.<ref name="uuem_2009-43"/>

Väljasaatmise põhjendatuse dokumenteeris RJM A-osakond, tehes seda ilma [[TSN Täitevkomitee]]sid, parteiorganeid ja kohalikke miilitsaid kaasamata.<ref name="uuem_2009-45"/>

'''"Natsionalistide" ja "bandiitide" puhultõendusmaterjaliks tõendusmaterjalideks järgmisedolnud dokumendid:.'''<ref name="uuem_2009-44-45"/>

#RJM keskaparaadist ja sõjaväe vastuluureosakondadest: "natsionalistide" ja "bandiitide" suhteskohta langetatud [[sõjatribunal]]i otsuste koopiad, arreteerimismäärused, väljakirjutused RJM erinõupidamise otsustest, õiendid ''kompromiteerivate'' materjalidega;.

#RJM regionaalosakonnast: koopiad arreteerimismäärustest, koopiad ja väljavõtted ülekuulamisprotokollidest ning õiendid RJM A-osakonnalt saadud teatisest konkreetse osakonna poolt arreteeritud "natsionalisti" karistamise kohta;.

#Regionaalosakonna pooltkoostatud memorandumid nende käsutuses olnud [[agentuurmaterjalid]]e põhjal koostatud memorandumid, väljavõtted agentuurasjadest; [[agentuurteade]], [[tšekistlik-sõjaväeline operatsioon|tšekistlik-sõjaväeliste operatsioonide]] raportite, ülekuulamisprotokollide, isiku tuvastamise protokollide koopiad;.

#[[NSV Liidu piirivalve Eestis|Piirivalvesalkade]] vastuluureosakondadelt saadud memorandumid "n-ö emigreerunud natsionalistide" kohta kogutud agentuurteadetest.

'''"Kulakute" kategooriasse loetud perede puhul kasutatikasutatud järgmisi tõendeid:tõendid.'''<ref name="uuem_2009-44-45"/>

#Maakonna [[Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee]] (TSN TK) kinnitatud maakonna kulakute nimekiri;.

#Väljavõtted maakonna TSN TK otsustest perekonna kulakuks tunnistamise kohta;.

#Valla TSN TK tõendid kohalike "kulaklike" perekondade kohta;.

#Agentuurteated kompromiteerivate andmetega "kulaklike" perede kohta;

#Muud tõendid „kulakliku”kulakliku pere liikmete "nõukogudevastase tegevuse" kohta – ülekuulamisprotokollide, arreteerimismääruste, süüdistuskokkuvõtete koopiad, prokuratuuri teated pereliikmete karistamise kohta.

Pärast "natsionalistide", "bandiitide" ja "kulakute" majapidamiste väljaselgitamist tuli järgmisena kindlaks teha igasse majapidamisse kuuluvad pereliikmed ning nende elukoht. LisaksPeale selleleselle tuli välja selgitada, kas on küüditamist välistavaid asjaolusid, milleks olid kas erilised teened Nõukogude riigi eessilmis (teenistus [[Nõukogude armee]]s või riiklikud autasud) või siis töövõimetus. Kogu eelkirjeldatud tegevus kajastub RJM asjaajamises koondnime all "tuvastused" (''установки''). TuvastusedTuvastustega teostasidtegelesid RJM-i regionaalosakonnad.<ref name="uuem_2009-47"/>

Küüditatavate perede koosseisu ja elukoha väljaselgitamine olid operatsiooni õnnestumise seisukohalt kriitilise tähtsusega. See oli vajalik, et operatiivgruppide tegevusetegevust kavandamisekskavandada: operatiivgruppide ja transpordi komplekteerimine, lisakspeale selleleselle sõltus tuvastuste täpsusest operatiivgruppide tegutsemise kiirus ja efektiivsus:. midaMida kiiremini jõudis operatiivgrupp talle määratud taludesse, seda suurema tõenäosusega ei olnud väljasaadetavad toimuvast aimu saanud ega põgenenud. Ebatäpse tuvastuse korral, tuli küüditajail tühjalt ringi sõita, millega kaotati aega ningja hirmutati kohalikku rahvast. Kehvasti tööd teinud RJM töötajad mainiti nimeliselt operatsiooniga seotud aruannetes.<ref name="uuem_2009-47"/>

RJM regionaalosakonda laekunud tõendusmaterjalid andis osakonna juhtkonna esindaja edasi [[operatiivtöötaja]]le, kes pidi sisse seadma toimiku ja tuvastama vajalikud andmed vastavan-ö "natsionalisti", "bandiidi" või "kulaku" pereliikme kohta. Tuvastuse tulemused kajastati kirjalikes õiendites või raportites, mis koostati osakonna ülemalt või asetäitjalt saadud trükitud vormi põhjal.<ref name="uuem_2009-48-52"/>

Pärast ülesande täitmist andis tuvastaja tehtud tööd kajastavad õiendid või raportid üle osakonna juhtkonna esindajale, kes edastas need toimikute vormistamisele spetsialiseerunud operatiivtöötajale. Viimane koostas tuvastuste põhjal samasisulised osakonna juhtkonna õiendid ning ilmselt kohe ka kogutud teavet kokkuvõtva koondõiendi. Valmis õiendid anti ümbertrükkimiseleümbertrükkimiseks edasi masinakirjutajatele, ja kui need olid valmis, köideti toimik kokku ning viidi allakirjutamiseks kellelegi osakonna juhtkonnast.<ref name="uuem_2009-48-52"/>

Tuvastuste tegemisse rakendati enamasti eesti keelt valdavad operatiivvolinikud. Tuvastajatel on olnud ilmselt ka oma tööpiirkonnad. Vormistamise grupi liikmete ülesandeksülesanne oli koondõiendi koostamine, toimiku lõplik vormistamine (lehtede nummerdamine, köitmine). LisaksSamuti pidid nad tegema järelpäringuid teistesse osakondadesse ja ametiasutustesse. Seetõttu rakendati seal usaldusväärsemaid, haritumaid ja parema vene keele kirjaoskusega töötajaid. <ref name="uuem_2009-48-52"/>

Tuvastusi iseloomustavad sagedased eksitused, mida tuleb ette eelkõige isikuandmete puhul (nimi, sünniaasta, elukoht). Kurioossemate juhtudena on segi aetud samanimelisi ja lähestikku elavaid isikuid, mitme toimiku sisseseadmist ühe pere kohta, sugulussidemete ekslikku tuvastamist. Kui elukohtade ja koosseisude tuvastamisel tehtud eksitused on tingitud ilmselt kiirustamisest, siis teenete tuvastamise puhul on ebatäpsus [[Andres Kahar]]i arvates sihilik.<ref name="uuem_2009-48-52"/>

KokkuvõteteKokkuvõtted koostamine,koostati s.o(arvestustoimikud arvestustoimikute lõplik vormistamine,vormistati toimuslõplikult) RJM peamaja 5. korrusel asunud suures saalis. Selle tarbeks loodi operatiivvolinikest, uurijatest, jaoskondade ülematest, nende asetäitjatest ning mujalt NSV Liidu RJM valitsustest appi saadetud töötajatest vastav töögrupp.<ref name="uuem_2009-52-55"/>

KokkuvõteKokkuvõtte puhul, üksikud erandid välja arvatud, on trükitud blankett, mille keskosast üleval pool asub suurelt trükitähtedes ''заключение'' (kokkuvõte), millele järgnebjärgnevad regionaalosakonna kogutud andmed ning lehe teisel poolel RJM operatiivtöötaja ettepanek saata perekond Eesti NSV territooriumilt asumisele (seal on märgitud: "panen ette perekond aadressiga [elukoht] isikkoosseisus [nimed] saata eriasumisele (''спецпоселение'')"). Ettepaneku kinnitas keegi RJM keskosakondade ülematest või nende asetäitjatest (kõigile kokkuvõtetelkokkuvõtetele on trükitud RJM 5. osakonna ülema Nikolski nimi, kuid tegelikkuses on nõusoleku andjateksandjad olnud praktiliseltpeaaegu kõik sel ajal Tallinnas viibinud RJM keskosakondade ülemad ja nende asetäitjad, mis järeldub antud allkirjadest).<ref name="uuem_2009-52-55"/>

Dokument on saadetud edasi [[Boris Kumm]]ile ja [[Kaarel Paas]]ile.<ref name="uuem_2009-52-55"/> Nad on lisanud lehe esimese poolele resolutsiooni: vasakus ülemises nurgas on Boris Kummi nõusolek perekonna väljasaatmiseks (seal seisab vene keeles: "Kinnitan, Eesti NSV RJM minister kindral-major /KUMM/ kinnitamise kuupäev, allkiri ja RJM pitsat". "Natsionalistide" ja "bandiitide" puhul on paremas nurgas lisakspeale RJM-i ülema ka prokurör Kaarel Paasi märkus "sanktsioneerin" koos pitsati, käsikirjalise kuupäeva ja allkirjaga.

Paralleelselt tohutu paberitööga toimusvalmistati operatsiooni tehnilinetehniliselt ettevalmistamineette. JulgeolekuministeeriumiJulgeolekuministeerium tagadapidi jäitagama, väljasaadetavateet kinnipidamineväljasaadetavad ningkinni nendepeetaks ja jaamadesse toimetaminetoimetataks, siseministeerium pidi garanteerima konvoeerimise, transpordi ning küüditatute paigutamise ja järelevalve Siberi sihtkohtades.

[[Eesti NSV Ministrite Nõukogu]] kolme täiesti salajase määrusega määrati Eesti "[[kulak|kulakute]]" väljasaatmine, ümberasustamine ja nende majapidamiste likvideerimine. Esiteks määrati Eesti NSV Töörahva Saadikute Maakonna- ja Linnanõukogude Täitevkomiteede poolt kinnitatud maakondlike nimekirjade järgi väljasaatmisele 3824 perekonda. Teise määrusega lisati veel 128 "kulakuperekonda" ning kolmandaga sätestati konfiskeeritud "kulaklike" majapidamiste realiseerimise kord. "Kulakute" vara ja kariloomad (v. a. isiklikud väärisesemed, kodused asjad, riided, nõud, väikeinventar ja toidutagavara) konfiskeeriti riiklike kohustuste võla katteks või selle puudumisel anti tasuta kolhoosidele. Muu vara aga realiseeriti riigi tuludesse.

1949. aasta märtsis, umbes kümme päeva enne küüditamise algust, kutsuti [[EK(b)P Keskkomitee]]sse instrueerimisele, mille viis läbi EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär [[Nikolai Karotamm]] igasse maakonda KK poolt määratud volinikud, kellele teatati, et nad on määratud EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikeks kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel. [[Arnold Meri]] ütluste järgi toimus instrueerimine suulises vormis. Volinike ülesandeksülesanne oli Meri ütluste järgi kontrollida, et küüditamine toimuks vastavalt ÜK(b)P KK ja NSV Liidu MN ühismäärusele 1949. aasta 29. jaanuarist. Volinikud pidipidid aitama julgeolekuorganitel maakondades küüditamist läbi viiaküüditada, kontrollima koos maakondade parteikomiteede esimeste sekretäridega küüditatavate dokumente ja veenduma, et väljasaatmisseväljasaatmise vajadus oleks tõendatud, et nimekirjades ''ei oleks lohakusest, valedest arusaamadest või pahatahtlikkusest perekondi'', kes tegelikult väljasaatmisele ei kuulu. Mingeid dokumente volinike määramise või instrueerimise kohta pole leitud, kuid Karotamme märkmetes leiduvad 1949. aasta 9. märtsi lehel märkused "KK liikmete instr", "50 kõnelejat (instr.)." ja "kõnelejate instrueerimine".

[[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium]]ile (Eesti NSV RJM) langes järgnevaltjärgmiselt vastutus "Priboi" esimese osa eest, alustades nimekirjade koostamisest (veebruaris [[1949]]). Eestisse saabubsaabus NSV Liidu julgeolekuministeeriumi volinik [[kindralmajor]] [[Ivan Jermolin]] ning Eesti NSV riikliku julgeoleku ministrile [[Boris Kumm]]ile tehti teatavaks tema ülesanded. Julgeoleku rajooniosakondade töötajad saavadsaid salajase ülesande teha kindlaks kulakute ja natsionalistide perekonnad janing vormistada väljasaatmiseks vajalik dokumentatsioon. Igasse maakonda saadetaksesaadeti Eesti NSV RJM volinik. Igale maakonnale kehtestataksekehtestati väljasaadetavate perede arv pluss reserv). [[NSV Liidu Ministrite Nõukogu|NSV Liidu MN]] 29. jaanuari otsusega nr 390-138ss oli juba ametlikult kindlaks määratud igast Balti liiduvabariigist väljasaatmisele kuuluvate inimeste arv ja kategooriad. Eestist tuli otsuse kohaselt välja saata 7500 perekonda 22 500 inimesega.

JärgmiseJärgmises etapinaetapis olipidi (Eesti NSV RJM) korraldusväljasaadetavad väljasaadetavate arreteerimiseksarreteerima ja ešelonidessepealelaadimispunktidesse toimetamiseks pealelaadimispunktidessetoimetama. [[Eesti NSV Siseministeerium]] (Eesti NSV SM) seevastu oli kohustatud toime tulema "n-ö konvoirolliga" – ešelonide koostamise ning nende sihtpunktidesse saatmise ehk operatsiooni teise poolega. [[Eesti NSV Siseministeerium]]isse saadeti [[NSV Liidu Siseministeerium|NSV Liidu SM]]i kindralmajor [[Vladimir Rogatkin]].

[[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium]]i allüksuste tegevust juhtis minister [[Boris Kumm]], [[Eesti NSV Siseministeerium]]i [[Aleksander Resev]], RJM-i sisevägede tegevust koordineerimisoperatsiooni "Priboi" ajal [[Riia]]s [[NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi siseväed|NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sisevägede]] juht [[kindralleitnant]] [[Pjotr Burmak]] (1901–1973'').

5. märtsiks selgus Eesti NSV Siseministeeriumi järelepärimiste tulemusena, et Siberi tööstuspiirkondadesse on võimalik majutada täpselt 29 467 perekonda, mis tegelikult juba NSV Liidu MN otsusega nr 390-138ss paika pandud suurusjärku silmas pidades oli muidugi ennustatav tulemus. Kõik tähtsamad otsused langetatigi [[Moskva]]s [[NLKP|ÜK(b)P) Keskkomitee]]s. "Priboi" üldiseks juhtimiseks paigutati Riiga operatsiooni staap, eesotsas [[NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeerium]] ministri 1. asetäitja kindralleitnant [[Sergei Ogoltsov|Ogoltsoviga]].

"Priboi" kavatseti Baltikumis läbi viia ühe päeva jooksul. Eestis olid Eesti NSV RJM-i poolt koostatud küüditavate plaanid 17. märtsiks lõplikult valmis ning [[EK(b)P KK]] poolt suunatikomandeeris kõigisse maakondadesse komandeeriti [[EK(b)P KK]] ja [[Eesti NSV Ministrite Nõukogu]] volinikud, kes pidid suunama kohalike allasutuste tööd. [[ Eesti NSV Siseministeerium|Eesti NSV SM]]-il tuli operatsiooni teostamise ajaks viia kõrgendatud valmidusse talle alluvad [[raudtee]]valve, [[NSV Liidu piirivalve Eestis|piirivalve]], [[miilits]]a, [[vangla]]te ningja [[tuletõrje]]üksused.

Eesti NSV Siseministeeriumi ülesandeks jäi ešelonikomandode komplekteerimine, mis lõpetati 21. märtsiks. Vastavalt NSV Liidu RJM-i poolt kavandatud 19 ešelonile ja 16 pealelaadimispunktile pandi paika 19 pealelaadimispunktide ja 19 ešelonide ülemat koos viimaste asetäitjatega operatiiv- ja varustusalal. Kokku kuulus ešelonide koosseisu 76 ohvitseri, 456 konvoivägede sõdurit ning 57 meditsiinitöötajat – igasse ešeloni üks [[arst]] ja kaks [[meditsiiniõde]]. 10 ešeloniülemat ja kogu meditsiinipersonal komandeeriti Eestisse Nõukogude Liidu teistest piirkondadest. Operatsiooni läbiviimise ajaks saabus Eestisse ka spetsialiste-operatiivtöötajaid ligi 1200. Väljasaadetavate tabamiseks ja transportimiseks moodustati 1987 operatiivgruppi, kuhu kuulus 23024 inimest (operatiivtöötajad ja sisevägede sõdurid, lisaks kohalik aktiiv). Operatsioonikäsu saamisel tuli viivitamatult välja saata 2772 autot ja 12&nbsp;400 voori, kindlaks määrati teed ja liikumisskeemid määrati kindlaks.<ref name="Tartu linnamuuseum">http://linnamuuseum.tartu.ee/pdf/1949.marts.pdf</ref>

Saladuskatet püüti hoida lõpuni, raadiojaamad saadeti vallakeskustesse ja koondamispunktidesse alles mõni tund enne operatsiooni algust ning enamasti talitati nõnda ka väljasaatmisele kuuluvate inimeste nimekirjadega. 25. märtsi varahommikul siirdusid ešelonikomandod neile määratud tööpostidele. Nendega liitusid pealelaadimispunktide ja ešeloni ülemad ning operatiivgruppide töö võis alata. Eesti NSV siseministri [[Aleksander Resev]]i [[12. aprill]]i ettekande kohaselt NSV Liidu siseministrile [[Sergei Kruglov]]ile alustasidhakkasid Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi operatiivgrupid väljasaadetavateväljasaadetavaid perekondi perekondadekinni kinnivõtmistvõtma Eestis [[25. märts]]il kell kuus varahommikul, Tallinnas juba kell neli. Vagunite laadimisel lähtuti normist 48–50 inimest neljateljelisse ja 24–25 inimest kaheteljelisse vagunisse. Kui selgus, et plaan ei tule täis, kujunes inimeste arvuks 40–44 neljateljelises ja 20–22 kaheteljelises vagunis. Kogu Eestis tervikuna jäi tühjaks 112 vagunit. Enne teele minemist määrati veel vene ja eesti keelt kõnelevate väljasaadetavate hulgast "vagunivanemad," kes pidid koostama nn vaguninimekirjad. Mõned vagunitesse laaditud põgenesid, mõned viidi ravile. 27. märtsi lõunaks kõik ettevalmistused lõppesid ja ešelonid saadeti Siberi poole teele., [[Tartu]] elanikud näiteks [[Omsk]]i poole. Kokku oldi teel 11 ööpäeva 27. märtsist – 7. aprillini. Mõned põgenesid teel.

Andmed ešelonidesse paigutatud isikutest on vastukäivad. Näiteks teatab kindralmajor Kumm Karotammele, et vagunitesse on paigutatud kokku 20 498 meest, naist ja last, samas kui polkovnik Mihhailov <!-- Eesti NSV RJM ministri asetäitja !--> teatab Karotammele hoopis arvu 20&nbsp;702, kindralmajor Resev Moskva eriasumisosakonnale 20&nbsp;723, ning kindralpolkovnik Kruglov Stalinile, Molotovile, Beriale, Malenkovile 20&nbsp;713.<ref name="memento_4-74"/>

Balti riikidest tervikuna küüditati neil päevil oma kodudest Siberisse üle 92&nbsp;000 inimese. Operatsiooni läbiviimissekorraldamisse kaasatute arv ületas 76&nbsp;000 inimest.<ref name="Tartu linnamuuseum">http://linnamuuseum.tartu.ee/pdf/1949.marts.pdf</ref>

| KOKKU:|| 19 ešeloni || 1169 || 1057 || 2053520 535 ||

|colspan="8" |Märkused: Sihtkohta jõudnute arv (tabelis "inimesi") ei märgi pealelaaditute arvu.

== Küüditajate autasustamine "lahinguliste teenete" eest ==

NSV Liidu parteijuhtkond autasustas toimepandud [[inimsusevastane kuritegu|inimsusvastase kuriteo]] – küüditamisoperatsiooni eest operatsiooni Eesti-poolse läbiviimise juhti [[Aleksander Resev]]it 24. augustil 1949 [[Punalipu orden]]iga. Punalipu ordeniga autasustati veel [[kindralmajor]] [[Boriss Kumm]]i, [[polkovnik]] [[Pavel Pastelnjak]]ki (''Пастельняк Павел Пантелеймонович'') ja polkovnik [[Dmitri Taever]]i (''Таевер Дмитрий Дмитриевич'').

1. järgu [[Isamaasõja orden]]iga autasustati [[kindralleitnant]] [[Sergei Ogoltsov]]i, 2. järgu [[Isamaasõja orden]]iga [[alampolkovnik]] [[Oskar Avik]]ut (''Авик Оскар Иосифович''), [[Punatähe orden]]iga aga alampolkovnik [[Alfred Pressman]]i (''Прессман Альфред Гетлибович'') ning alampolkovnik [[Idel Jakobson]]i.

Mõnedel üksikjuhtumitel on Siberist vabanetud üsna varsti pärast küüditamist. Muutus saabus pärast [[Stalin]]i surma 1953. aastal. Vabastamine hakkas kulgema etapiviisiliselt, kategooriate kaupa. 1953. aasta märtsis võttis [[NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium]] vastu seadluse [[amnestia]]st, mille alusel hakati vabastama poliitilistel põhjustel kuni viieks aastaks vangimõistetuid. [[juuniküüditamine|1941. juunis represseerituile]] see amnestia ei laienenud. 1953. aasta suvel kavatseti lõdvendada eriasumisele saadetute administratiivset järelevalvet, kuid selleni ei jõutud. Samas oli selge, et miljonite deporteeritute kinnihoidmiseks poleei ole piisavalt poliitilisi ega majanduslikke põhjuseid.

Esimesed mastaapsemad otsused eriasumiselt vabastamise kohta tehti 1954. aastal. Veel 1953. aastal oli [[NSV Liidu Siseministeerium]] seisukohal, et alla 16-aastased isikud tuleb igaveseks ajaks asumisele jätta ning üldtingimuste korras arvele võtta. Aasta pärast otsus laste osaskohta siiski leebus. 16. juulil 1954 andis [[NSV Liidu Siseministeerium]] välja käskkirja nr&nbsp;00597, mis oli kooskõlas [[NSVL Ülemnõukogu|NSV Liidu Ülemnõukogu]] määrusega nr&nbsp;1439-649ss 5. juulist 1954. VastavaltKäskkirja käskkirjale,järgi tuli kuu aja jooksul arvelt maha kanda kõigi eriasumisel viibijate lapsed, kes olid sündinud pärast 31. detsembrit 1937. Alla 16-aastased isikud vabastati asumisel viibijate piirangutest ja vanematel kui 16-aastastel lubati minna õppima vabalt valitud õppeasutusse. Eestisse tagasipöördumine sõltus sellest, kas ja kui lähedased sugulased olid kodumaale maha jäänud, ning kas nad nõustusid need lapsed enda juurde võtma, sest laste vanemaid koju veel ei lastud.<ref name="rahi_1998-119"/>

Samal päeval, 16. juulil andsid NSV Liidu peaprokurör, siseminister ja [[KGB|NSV Liidu MN juures asuv Riiklik Julgeoleku Komitee]] esimees välja ühiskäskkirja nr&nbsp;127s/0391/078, millega muudeti ära NSV Liidu Riikliku Julgeoleku ja Prokuratuuri direktiiv nr 66/241ss 26. novembrist 1948 "Isamaasõja ajal erinevatesse NSV Liidu piirkondadesse väljasaadetute kohustuslikest ja püsivatest asukohtadest põgenenute kriminaalvastutusele võtmise kohta". Isikud, kes viibisid selle direktiivi alusel asumisel, vabastati asumiselt ja kanti arvelt maha. Vastavalt punktilePunkti 7 järgi tuli sulgeda uurimistoimikud nende isikute kohta, kes põgenesid asumiselt, ningja ühtlasi lõpetada nende tagaotsimine.<ref name="rahi_1998-119"/>

Murrang Siberist vabanemises saabus 1956. aastal, kuid ka siis ei toimunud vabastaminevabastatud automaatselt. Esmalt pidi väljasaadetu või mõni tema sugulastest kirjutama vabastamispalvega avalduse. 1953. aastal laekus [[Eesti NSV Siseministeerium]]ile 1967 avaldust, 1954. aastal 5542 avaldust. Vabastamistaotluste laekumisearvu pideva kasvusuurenemise tõttu hakkas nende läbivaatamine venima, ulatudes kuuest kuust kuni aastani. Eesti NSV SM esimese eriosakonna ülema Kuropatkini <!-- KUROPATKIN, Pavel Andrei (1911) !--> teatitest nr 9/0490 (25.01.1955) selgub, et see on tingitud vastava kaadri nappusest. Avalduse läbivaatajateks sobisid vaid spetsiaalse ettevalmistuse, tšekisti teadmistega ja operatiiv-jälitustöö praktiliste kogemustega töötajad. Iga avalduse puhul oli tarvis kontrollida faktide paikapidavust kas dokumentide või pealtnägijate tunnistuste abil. Avalduste läbivaatamise käigus ilmnesid ka mõningad probleemid. Selgus, et siseministeeriumile laekunud avalduste põhjal viibib asumisel rohkem inimesi kui neid oli nimekirjadesse kantud. Eriti puudutas see 1949. aastal väljasaadetud [[kulak]]uid.<ref name="rahi_1998-121-123"/>

1960. aasta veebruariks oli aastail 1941–1951 Eestist küüditatutest vabastatud:<ref name="rahi_1998-124"/><br/>

# Eesti NSV SM, prokuratuuri ja Ülemkohtu otsusega 9047 isikut;<br/>

# Eesti NSV Ministrite Nõukogu otsusega 2029 isikut;<br/>

# Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi komisjoni otsusega 2010 isikut;<br/>

1. jaanuari 1960 seisuga viibis ametlikel andmetel eriasumisel veel 377 Eestist deporteeritut: 126 olid "[[bandiit|bandiidid]]-[[natsionalist|natsionalistid]]", 225 nende perekonnaliikmed, [[Operatsioon Sever|Jehoova tunnistajaid]] kuusoli 6 ja 20 isikut olid [[juuniküüditamine|1941. aastal küüditatud]].<ref name="rahi_1998-124"/>

Eestisse saabuvatele eriasumiselt vabastatutele olid esitatud elamise korraldused. Seda reguleeris 1. oktoobril 1957 vastu võetud [[ENSV MN|Eesti NSV MN]] määrus nr 332, mis nägi ette, et isikud, kes on eriasumiselt vabastatud [[NSVL MN|NSV Liidu MN]] määrusega 24. novembrist 1955 või [[NSVL Ülemnõukogu Presiidium|NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium]]i seadlusega 13. detsembrist 1955 ning kelle edaspidine asumisel viibimine osutus ebaotstarbekaks, võivad Eestis elada ükskõik millises kohas, v.a [[Tallinn]]as, piiritsoonides ja neis linnarajoonides, kust nad eriasumisele saadeti. Kohalikel rajoonikomiteedel oli õigus lubada vanuritel, töövõimetutel ja ennast positiivseltend ülalpidavatel isikutel elada samas rajoonis, kust neid asumisele viidi. Eesti NSV MN määruse ettekirjutust eiranuid karistati passirežiimi rikkumise alusel ja nad võeti kriminaalvastutusele.

12. oktoobril 1957 andis [[Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium]] välja seadluse "Eesti NSV-sse tagasipöördumise keelamisest isikutele, kes on karistatud eriti raskete riiklike kuritegude eest, samuti Eesti endiste kodanlike valitsuste liikmetele, kodanlike poliitiliste parteide ja natsionalistlike organisatsioonide, politsei ning riigiasutuste juhtivate tegelastele ja eesti natsionalistlikust põrandaalusest tegevusest aktiivseile osavõtjaile". Eesti NSV-sse omavoliliselt tagasipöördujaid karistati rahvakohtu otsusega vabaduskaotusega ühest kuni kolme aastani ühes järgneva eemaldamisega vabariigi piirest. AntudSelle seadlusega kaasnenud instruktsioonis täpsustati seadlusega hõlmavate isikute kategooriat. Samuti oli Eestisse tagasipöördumine keelatud isikutele, keda oli karistatud nõukogude kodaniku tapmise või piinamise, spioneerimise, terroristlike ja diversiooniaktide ning banditismi eest. Osaliselt vabastati siia gruppi kuulunud isikud 1961. aasta 25. märtsi ja 1963. aasta 6. detsembri seadlustega, kuid täielikult tunnistati seadlus kehtetuks alles 1965. aastal.<ref name="rahi_1998-123"/>

VabastamineVabastamisega ei toonud kaasatagastatud konfiskeeritud vara tagastamist. Sageli oli küüditatutel tõsiseid raskusi elamispinna leidmisega. Küüditatute puhul rakendati ka ametikeelde.<ref name="rahi_1998-123-125"/>

* [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium]]i Saaremaa osakonna operatiivvolinikku [[Stepan Nikejev]]it süüdistati [[1949]]. aasta [[25. märts]]il toimunud deporteerimisoperatsioonist "Priboi" osavõtmises ja 12 [[Kaarma vald|Kaarma valla]] elaniku küüditamises.

* [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium]]i Saaremaa osakonna uurija/tõlk [[August Kolk]] mõisteti 7. oktoobril 2006 süüdi Saaremaa elanike küüditamises;.

* [[Vello Paltmann]], [[Jaan Pähna]], [[Arnold Meri]] .<ref>http://uudised.err.ee/index.php?06134459</ref>

* [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium]]i Saaremaa osakonna operatiivvolinikku [[Rudolf Sisask]]it süüdistati 1949. aasta 25. märtsil toimunud deporteerimisoperatsioonist "Priboi" osavõtmises ja, [[Muhu]] saarelt 6 inimese küüditamises ja 207 Saaremaa elaniku küüditamise ettevalmistamises.<ref>[http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=19629&term=Sisask Kohus määras küüditajale ekspertiisi]</ref>;

* [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium]]i Saaremaa osakonna [[kriminaaljälitus]]e jaoskonna vanem[[operatiivvolinik]]ku [[Vladimir Kask]]e, [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium]]i Saaremaa osakonna sekretariaadi inspektorit [[Pjotr Kislõi]]d, [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium]]i Saaremaa osakonna [[vastuluure]] jaoskonna operatiivvolinikku [[Viktor Martson]]it ja [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium]]i Saaremaa osakonna miilitsa piirkonnavolinikku, miilitsa[[seersant]] [[Heino Laus]]i süüdistati 26 Saaremaa elaniku küüditamises ja nelja elaniku küüditamiskatses. Heino Laus, Albert Kolga ja Viktor Martson surid enne kohtuotsuseni jõudmist.<ref>[http://uudised.err.ee/index.php?06180211 Kohtupidamine väidetava küüditaja üle lükkus veebruarisse]</ref>.

*[[August Kolk]] ja Pjotr Kislõi kaebasid Saare Maakohtu otsuse edasi [[Euroopa Inimõiguste Kohus|Euroopa Inimõiguste Kohtusse]] ja jäid kaotajaks. <ref>[http://www.coe.ee/?arc&op=body&LaID=1&id=207&art=501&setlang=est Euroopa Nõukogu Tallinna Infotalitus]</ref>

* [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium]]i Harju maakonna osakonna vanem[[operatiivvolinik]] [[Juri Karpov]] mõisteti 31. oktoobril 2002 süüdi küüditavate nimekirjade koostamises ning, 41 Harju maakonna elaniku toimetamises küüditamispunkti Keila raudteejaamas janing küüditamises [[Novosibirski oblast]]isse ja [[Krasnojarski krai]]sse.{{lisa viide}}

* [[Väino Pehk]] oli [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Tartu osakond|Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Tartu osakonna]] tõlk 1948. aasta juulini, märtsiküüditamise ajal teenis Tartu osakonna metsavendade vastase võitlusega tegelenud jaoskonna abi[[operatiivvolinik]]una. Pärast küüditamist ehk 1949. aasta juulis sai Pehkist juba Tartu osakonna metsavendade vastase võitlusega tegelenud jaoskonna operatiivvolinik. <ref>[http://www.tartupostimees.ee/?id=131678 Lõpusirgele on jõudnud Vana-Tartumaal 1949. aasta märtsiküüditamise ettevalmistamises ja läbiviimises kahtlustatava Väino Pehki tegevuse uurimisega]</ref>