Mihhail Bakunin: erinevus redaktsioonide vahel

'''Mihhail Aleksandrovitš Bakunin''' ([[vene keel]]es ''Михаил Александрович Бакунин''; 18./[[30. mai]] [[1814]] [[Tveri kubermang]] – [[1. juuli]] [[1876]] [[Bern]]) oli [[venelased|vene]] anarhist, [[revolutsionäär]] ja [[filosoof]], keda peetakse sageli ka [[anarhism]]i isaks.

Bakunin pärines vene [[põlisaadel|põlisaadlist]]. 14-aastaselt saadeti ta [[Peterburi]] Suurtükiväe sõjakooli ning peale selle lõpetamist teenis ta kuni [[1835]]. aastani ohvitserina [[Minsk]]is ja [[Hrodna]]s. Pärast erruminekut elas Bakunin alates 1834. aastast Moskvas, kus tutvus N. V. StankevitšigaStankevitši ja V. G. Belinskiga ning liitus "Stankevitši-Belinski ringikesega“ringikesega". 1840. aastal Sõitissõitis Bakunin välismaale, algusesesimesena Saksamaale, kus õppis mõne aja [[Berliini ülikool]]is K. Ferderi ja F. Shellingu juures. [[1842]]. aastast elas Bakunin [[Berliin]]is, [[Pariis]]is, [[Brüssel]]is ja [[Šveits]]is. Pariisis tutvus ta lähemalt [[Karl Marx]]i ja [[Pierre-Joseph Proudhon]]iga. [[1848]]. aastal võttis Bakunin osa [[Slaavi Kongress]]ist [[Praha]]s, mis lõppes [[1848. aasta revolutsioonid|ülestõus]]uga, mille üheks juhiks ta oli.

[[1849]]. aasta mais [[Dresden]]is vallandunud vastuhakkamisel sattus Bakunin revolutsionääride etteotsa ja nende kujundatud [[valitsus]]e liikmeks. Selle eest karistas [[Saksimaa]] ja [[Austria kuningriik|Austria kuningriigi]] [[kohus]] teda [[surmanuhtlus]]ega, mis hiljem asendati eluaegse vangistusega. [[1851]]. aastal anti Bakunin üle Venemaa võimudele. Hoolimata mõjukate omaste palveist keiser [[Nikolai I]]-le, paigutati ta [[Peeter-Pauli kindlus|Peeter-Pauli]] ning hiljem [[Schlüsselburgi kindlus|Schlüsselburgi]] vanglasse. [[1857]]. aastal saadeti ta [[Siber]]isse, kus oli [[Irkutsk]]is lähemas kontaktis oma nõo, [[Ida-Siberi kindralkuberner]]i [[Nikolai Muravjov-Amurski]]ga.

[[1860]]. aastal põgenes Bakunin [[Jaapan]]i ja [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika]] kaudu [[London]]isse, kus ta töötas mõnda aega töötas koos [[Alexander Herzen]]i ja [[Nikolai Ogarjov]]iga. Pärast ebaõnnestunud katset organiseerida abi Vene võimuga pahuksisse sattunud [[poolakad|poolakatele]] [[1863]]. aasta [[Jaanuariülestõusjaanuariülestõus]]u ajal, siirdus Bakunin järgmisel aastal [[Itaalia]]sse, kuhu jäi [[1867]]. aastani. Seal loobus ta oma endistest teooriatest, mille lõppsihikslõppsiht oli kõigi [[slaavlased|slaavlaste]] vabastamine ja nende ühendamine föderatiivseks slaavi riigiks. HinnatesTa ümberhindas omaenda suhtumise [[riik]]likesse vormidesse ja [[revolutsioon]]ilisse [[taktika]]sse, rajasümber Bakuninning rajas alused oma kuulsale õpetusele [[anarhia]]st.

[[Pilt:Bakunin_Bremgartenfriedhof.jpg|right|170px|thumb|Mihhail Bakunini haud [[Bremgartenfriedhof]]il [[Bern]]is.]]

[[1864]]. aastal võeti Bakunin [[Esimene Internatsionaal|I Internatsionaali]] liikmeks. Oma tegevusega tõi Bakunin sellesse organisatsiooni palju lahkhelisid ning seetõttu heideti ta [[1872]]. aastal sealt välja. [[1871]]–[[1874]] kirjutas ta oma suuremad teosed: ''L'empire knouto-germanique et la révolution sociale'' ([["Nuudi-Germaani impeerium ja sotsiaalne revolutsioon"]]) ja ''Государственность и анархия'' ([["Riiklus ja anarhia"]]). Tema [[anarhism|anarhistliku]] teooria tuumakstuum on [[proletariaadi diktatuur]]i ja [[riik]]luse kõikide vormide eitamine.

''"Jumala idee ajendab loobuma arukusest ja õiglusest; see on kõige lõplikum inimvabaduse eitus ja lõpeb tingimata inimkonna orjastamisega, nii teoorias kui ka praktikas".''