Vana-Pärnu: erinevus redaktsioonide vahel

'''Vana-Pärnu''' (ladina ''Perona'') oli Eesti keskaegne 0[inn[linn]] [[Saare-Lääne piiskopkond|Saare-Lääne piiskopkonnas]] Pärnu jõe suudme läänekaldal.

Asutatud hiljemalt [[1251]] Saare-Lääne piiskopkonna pealinnana, hävitati Vana-Pärnu [[2. veebruar]]il [[1263]] leedulaste poolt, mille järel pealinn viidi üle [[Haapsalu]]sse. Taastatud Vana-Pärnule avaldas ebasoodsat mõju vaen teisel pool Pärnu jõge asunud, Liivi ordule kuuluva Embeke (Uus-Pärnu) linnaga ja ta põletati veel mitu korda maha, kuni lõpuks Poola kuningas Sigismund III [[21. oktoober|21. oktoobril]] [[1611]] Uus-Pärnu pealekäimisel linna taastamise keelas. Vana-Pärnu maa-ala ühendati Uus-Pärnuga.

Teadmatult astub rändaja jalg vanandevanade eluhoonete alusmüüridele ja hävinud põlvede haudadele, kaastundmuseta nende saatuse vastu, kelledest ta kolletanud paberites paremal juhtumisel ainult mõne nime või lühikese märkuse leiab. Ning siiski on ka need inimesed rõõmu ja ahastust, lõbu ja muresid tunnud, on moodustanud kogukonna, mille alalhoidmine ja edendamine nende uhkuseks oli,