Johann Blankenfeld: erinevus redaktsioonide vahel

'''Johann Blankenfeld''' (ka ''Johannes Blankenfeld'', ''Blankenfelde''; [[1470. aastad]] [[Berliin]] – [[9. september]] [[1527]] [[Torquemada]]) oli [[Saksamaa|saksa]] päritolu [[Saksa ordu]] ning [[Vana-Liivimaa]] usutegelane, ametnik ja diplomaat, [[Tallinna piiskop|Tallinna]] ja [[Tartu piiskop]] ning [[Riia peapiiskop]].

Blankenfeld kui veendunud [[katoliiklus|katoliiklane]] püüdis igati tõkestada [[reformatsioon]]i levikut Liivimaal. Esialgu see tal ka õnnestus, kuid alates 1524. aastast osutus see üha raskemaks. [[1525]]. aastal ütles Riia linn Blankenfeldi ülemvõimust täielikult lahti, taotledes kaitset vaid ordumeister [[Wolter von Plettenberg]]ilt. Tallinna linna piiskopi kohalt oli Blankenfeld sunnitud lahkuma juba eelmise aasta lõpul. Tartuski tekkisid suured rahutused ning viimane tahtis end samuti Plettenbergi kaitse alla anda, [[Toomemägi]] vallutati ja piiskopi võim säilis vaid piiskopilinnuses. Sellises olukorras, reaalsest võimust sisuliselt ilmajäetuna, otsustas Blankenfeld astuda läbirääkimistesse [[Pihkva]] venelastega, võimalik, et selleks, et neid appi kutsudes oma tõrksaid alamaid ja uut usku maha suruda. Tema sellises tegevuses nähti aga riigireetmist. Viimasest omavahelisest sõjast oli möödunud vaid 20 aastat ja [[Liivi ordu maameister|ordumeister]] [[Wolter von Plettenberg]] rõhutas pidevalt oma võimalikele Läänes olevatele liitlastele suurt idasuunalist ohtu Liivimaale. Seetõttu levis Liivimaal veendumus, et Blankenfeld tuleks üldse võimust ilma jätta ning kogu maa ordumeistri võimu alla anda. Riia peapiiskopkonna rüütelkond vangistas [[1525]]. aastal Blankenfeldi ja paigutas ta [[Rauna]]sse koduaresti.

Johann Blankenfeld sõitis 1526. aasta augustis<ref>Arbusow, ''Die Einführung'', lk 547.</ref> välismaale, esialgu Poolasse-Leedusse, seejärel aga Saksa-Rooma riiki. Poolas oli tema eesmärgiks rahumeelsete suhete kindlustamine tema ja Liivimaa vahel, lääne pool aga püüdis ta saavutada Plettenbergile [[riigivürst]]i staatuse saamist, et too võiks pärast Preisimaa sekulariseerumist tunduvalt nõrgenenud Liivi ordut ja Liivimaad efektiivsemalt valitseda. Plettenberg andis talle kaasa põhjalikud instruktsioonid ka suhtluseks [[Saksa ordu]] Saksa haruga, mis püüdis samaaegselt kõrgmeistri kohta endale saada. Plettenbergi eesmärgiks oli mõlema haru võrdsus, kuid Blankenfeld nägi Lääne-Euroopas koguni paavsti ja keisri toel kõrgmeistri positsioon Plettenbergile välja võidelda. See tekitas mõistagi konflikti Saksa orduharu ja selle uue aktiivse meistri [[Walter von Cronberg]]iga, kes oma saadikute abil oli [[Karl V]] juures [[Hispaania]]s asunud kõrgmeistriau juba endale taotlema. Samuti liikusid toona Saksamaal ringi kuulujutud, et Plettenberg olla suremas ja Blankenfeld, kes Riia peapiiskopina oli samuti ordu liige, tahtvat ise uueks ordu- ja kõrgmeistriks saada. Tegelikkuses püüdles ta seda positsiooni siiski pigem Plettenbergile. Blankenfeld kohtus esmalt paavst [[Clemens VII]]-ga, kes tema vana sõbrana andis kõrgmeistri positsiooni osas oma toetuse Plettenbergile. [[1527]]. aasta suvel kohtus Blankenfeld ka Cronbergiga ja nõudis, et too lõpetaks Liivimaale ohtliku Preisi-vastase poliitika ning loobuks ka kõrgmeistri tiitli taotlemisest. Cronberg ei tahtnud aga kumbagi teha ja konflikt nende vahel üha süvenes. Blankenfeld liikus seejärel edasi [[Köln]]i, kus kohtus [[Mainzi peapiiskop]]i [[AlbrchtAlbrecht von Ansbach]]iga (too oli Preisimaa hertsogi lähisugulane ja Plettenbergi tugevamaid toetajaid Saksa-Rooma riigis), liikus seejärel Madalmaadesse, kohtudes teise ordusaadiku, [[Rupert de Grave]]ga ja jõudis juulis [[Calais]]'sse, kust alustas teekonda Hispaaniasse. Sinna jõudis ta augustis ja plaanis peagi kohtuda ka Karl V-ga, ent suri enne seda ootamatult, võimalik, et mürgitamise tagajärjel. Selles on tavaliselt süüdistatud Cronbergi, ent samas võis teda tabada ka nakkushaigus.

Blankenfeldi eesmärgid Karliga kohtumisel on jäänud segaseks, kuid tõenäoliselt püüdis ta ka tulevast keisrit mõjutada Plettenbergi uue kõrgmeistrina või selle asetäitjana toetama. Ilmselt just sel eesmärgil pakkus ta Tartu piiskopi kohta sealsele Saksa ordu saadikule Waldkirchile ja Riia peapiiskopkonna koadjuutori positsiooni Braunschweigi hertsogi pojale Georgile. Sellega olnuks tagatud ühelt poolt Riia peapiiskopi positsiooni tugevus, ent ka võimsa katoliikliku suguvõsa toetus Liivimaale. Varasemas ajalookirjutuses on ka arvatud, et Blankenfeld võis tegutseda ka omakasu huvides ning püüdis tugevdada vaid Riia peapiiskopkonda, ordut samaaegselt nõrgendades ja Liivimaa ühtsust lõhkudes. Siiski näib tema tegevus pigem olevat suunatud Liivimaa kui terviku positsiooni parandamisele.

Blankenfeld oli tõenäoliselt üks oma aja mõjukamaid ja osavamaid diplomaate vähemalt Liivimaal, kuid tema jäikus katoliiklikest positsioonidest kinnihoidmisel ja isiklik arrogantsus tõid talle ka palju vaenlasi.