Bütsants: erinevus redaktsioonide vahel

 

Constantinus Suure valitsemise ajal ei saanud [[kristlus]] impeeriumis veel valdavaks [[usund]]iks, kuid kogu tema valitsemisperioodi iseloomustab soosiv ja privilegeeritud suhtumine kristlusse. Keiser seadis sisse printsiibi, mille järgi imperaatorid ei lahendanud [[doktriin]]i kohta käivaid küsimusi iseseisvalt, vaid kutsusid selle jaoks kokku [[oikumeenia|oikumeenilise]] kirikukogu (kontsiili). Constantinuse poolt kokku kutsutud [[Arles'i kirikukogu]] ja [[I Nikaia kirikukogu]] näitasid tema huvi ühtse kiriku vastu ning soovi saada selle peaks.<ref name="B163"/>

[[Theodosius I]] (võimul 379–395) oli viimane keiser, kes valitses üksi tervet impeeriumi. Pärast Theodosius I surma 395. aastal hakkasid Rooma riiki valitsema tema pojad: riigi idaosas [[Arcadius]] ja lääneosas [[Honorius]]. [[3. sajand|Kolmandal]] ja [[4. sajand|neljandal sajandil]] õnnestus Bütsantsil suurel määral vältida impeeriumi lääneosa tabanud raskusi. Osaliselt õnnestus see tänu rohkem linnastunud ühiskonnale ja paremale majanduslikule olukorrale, mis võimaldas maksta sissetungijatele [[tribuut]]i ja värvata palgasõdureid. See edu võimaldas [[Theodosius II]]-l keskenduda uue seadustiku loomisele (''[[Codex Theodosianus]]'') ja Konstantinoopoli müüride kindlustamisele, mis võimaldas pealinnal erinevatele piiramistele vastu seista kuni aastani 1204.<ref>Cameron (2009), lk 54, 111, 153.</ref> Siiski pidi Theodosius [[hunnid]]e eemalhoidmiseks maksma igal aastal [[Attila]]le suurt andamit. Tema järeltulija [[Marcianus]] keeldus maksu maksmast, kuid hunnid olid oma tähelepanu juba [[Lääne-Rooma keisririik|Lääne-Rooma keisririigile]] pööranud. Attila surma järel 453. aastal lagunes hunnide suur hõimuliit ning paljudest selle alamatest said Bütsantsi palgasõdurid.<ref>Alemany (2000), lk 207; Bayles (1976), lk 176–177; Treadgold (1997), lk 184, 193.</ref>

Attila surmale järgnenud periood tõi Bütsantsile rahuaja, kuid Lääne-Rooma keisririik lõpetas sel ajal oma eksisteerimise (sageli loetakse selleks aastat 476, mil [[germaanlased|germaanlasest]] Rooma väejuht [[Odoaker]] kukutas troonilt [[Romulus Augustulus]]e).<ref>Cameron (2009), lk 52.</ref> Itaalia tagasivõitmiseks pidas keiser [[Zeno]] läbirääkimisi [[Möösia]]s resideeruvate [[idagoodid|idagootidega]]. Läbirääkimiste tulemusena nõustus idagootide kuningas [[Theoderich Suur]] Odoakeri kukutama. Seeläbi vabanes Zeno sõnakuulmatust alluvast ja saavutas vähemalt nominaalselt võimu Itaalia üle. Pärast Odoakeri kukutamist 493. aastal valitses Theoderich Itaaliat iseseisvalt, kuigi Ida-Rooma keisrid ei tunnustanud teda kunagi kuningana (''rex'').<ref>Burns (1991) lk 65, 76–77, 86–87.</ref>