Idarinne (Teine maailmasõda): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
208. rida:
[[Hans-Georg Reinhardt|Reinhardti]] [[3. tankiarmee (Saksamaa)|3. tankiarmee]] suund oli põhjasuunas Läänerinde kaitse vastu, [[Heinz Guderian|Guderiani]] [[2. tankiarmee (Saksamaa)|2. tankiarmee]] [[Brjanski rinne|Brjanski rinde]] kaitse vastu lõunasse, [[Erich Höpner|Höpneri]] [[4. tankiarmee (Saksamaa)|4. tankiarmee]] Reservrinde kaitse vastu Moskvale.
[[File:Karte - Kesselschlachte bei Vjazma und Brjansk 1941.png|pisi|left]]
Rünnates laial rindel [[Smolensk]]ist [[Brjansk]]ini, murdsid kolm Saksa tankigruppi suuri auke Nõukogude kaitseliini ning piirasid kiiresti sisse viis Nõukogude armeed (16., 19., 20., 24. ja 32.) [[Vjazma]] kandis ning kolm Nõukogude armeed (50., 3. ja 13.) [[Brjansk]]ist põhjas ja lõunas. Purustanud enamiku Nõukogude Lääne, Reserv- ja [[Brjanski rinne|Brjanski rinde]] vägedest, olid sakslased oktoobri lõpuks vallutanud [[Ržev]]i, [[Tver|Kalinini]], [[Brjansk]]i, [[Vjazma]], [[Orjol]]i ja [[Kaluga]]. Pärast ilmastikust tingitud väikest pausi kulmineerus operatsioon Taifuun novembri keskel, mil sakslased püüdsid Moskvat kaitsvaid Nõukogude vägesid soomusvägedega põhjast ja lõunast ümber haarata. 30. novembril olid edasitungivad 4. tankiarmee üksused Moskva kesklinnast ja Punasest väljakust kõigest 40
5. detsembril alanud Punaarmee vastupealetungiga pandi sakslaste edasiliikumine seisma ning 7. jaanuariks 1942 olid sakslased Moskva lähistelt minema löödud. Saksa väed taganesid 160 kilomeetrit, jätsid maha Kalinini, kuid suutsid püstitada kaitseliini [[Dnepr]]i jõel Smolenski, Vjazma ja Rževi ees, kus hoiti positsioone 1943. aastani.
| |||