Ühed esimestest arvestatava täpsusega katsetest heli kiiruse määramiseks õhus viisid läbi [[Prantsuse Akadeemia]] liikmed aastal 1738. Katses mõõdeti kahuri tulistamisel helilaine hilinemisaega eri kaugustel võrreldes nähtava plahvatusega kahuritorus. Kuivas õhus temperatuuril 0 °C tuulevaikse ilmaga saadi tulemuseks 337 m/s.<ref>Rayleigh J. W. S. (1945). ''The Theory of Sound''. Dover. Lk 2.</ref>
Vees mõõdeti aastal 1826 mõõtsid teadaolevalt esmakordselt heli kiirust [[Genfi järv|Genfi järves]] prantsuse matemaatikmatemaatika [[Jacques Charles François Sturm|Charles Sturm]] ja šveitsi füüsikfüüsiku [[Jean-Daniel Colladon|Daniel Colladon]] poolt. Nende mõõteseadmestik koosnes paatidelt vette lastud [[Kell (helitekitaja)|kellast]] ja sellest 13-14 km kaugusel olevast [[Kuuldetoru|kuuldetorust]]. Fikseerimaks kella löömise aega kasutasid nad põlevast pulbrist tekkind välgatust. Helikiiruseks 8 °C vees määrasid nad c=1435 m/s, mis on äärmiselt lähedal sarnastes oludes tänapäeval mõõdetuga c=1439 m/s.<ref>{{Raamatuviide|autor=R.B. Lindsay, Dowden, Hutchinson & Ross|pealkiri=ACOUSTICS: Historical and philosophical development|aasta=1972|koht=|kirjastus=|lehekülg=}}</ref><ref>{{Raamatuviide|autor=Rayleigh J. W. S.|pealkiri=The Theory of Sound|aasta=1945|koht=|kirjastus=Dover|lehekülg=3}}</ref>
