1603. aastal loodud Tokugawa ''bakufu'' lõpetas pikki aastaid kestnud sõdivate riikide ([[Sengoku|''Sengoku'']]) ajastu. Tokugawad juhtisid riiki raudse rusikaga ning iga mäss või selle alge suruti täie karmusega maha. Ajastu on paradoksaalne, sest selle sõjalise korra all oli Jaapanis üks pikimpikem rahuperiood, millele eelnesid ja järgnesid paljud sõjad. Ometi vallutati sellel ajastul [[Nansei saared|Ryūkyū saared]] lõunas ja hõivati ainude[[ainud]]e alad põhjas. Kuigi riigis valitses rahu, esines ülestõuse kogu perioodi vältel, riigisüsteem tervikuna siiski kunagi ohtu ei sattunud. Šogunaadi algusaastatel kindlustati šoguni võim, 1635. aastal pidi [[Daimjo|''daimyō'']] veetma üle aasta šoguni pealinnas Edos (''sankin kōtai''), ''daimyō'' perekond oli sunnitud jääma Edosse pantvangi. Samaks aastaks võeti vastu rida seadusi ning algas [[Jaapani isolatsioonipoliitika]], mis sai ka süsteemile saatuslikuks. Võõramaalased ei tohtinud JaapanisseJaapanis maabuda ega seal kaubelda ja jaapanlased ei tohtinud riigist lahkuda ega hiljem tagasi minna. Keelati ka [[kristlus|kristlik]] kirjandus, lääne teadustööd said levida [[hiina keel|hiinakeelsete]] tõlgetena. Ainsad erandid tehti hollandlastele ja hiinlastele, kellel lubati kaubelda [[Nagasaki|Nagasaki]] sadamas.<ref name="Macé" />
