Ava peamenüü

Šogunaat (jaapani 幕府 bakufu) ehk bakufu on Jaapani sõjaline feodaalkord kesk- ja uusajal, seda juhtis šogun [š’ogun] ning valitsemine toimus isanda ja vasalli lojaalsuse printsiibil. Ülesehituselt olid šogunaadid erinevad, kuid väljateenitud või pealesunnitud lojaalsuse tähtsus püsis. Süsteemi asutas 1185. aastal Minamoto no Yoritomo ning see kestis eranditega Meiji restauratsioonini. Alguses suutsid šogunaat ja keisrikoda valitsemiskohustusi jagada, kuid hiljem kadus igasugune keisrikoja võim ja autoriteet. Šogunaate on Jaapani ajaloos olnud kolm: Kamakura šogunaat, Muromachi e Ashikaga šogunaat ja Edo e Tokugawa šogunaat. Šogunaate nimetatakse administratsiooni asukoha (Kamakura, Muromachi linnaosa Kyōtos, Edo) või šoguni perekonnanime järgi (Ashikaga, Tokugawa).[1]

Sisukord

AjaluguRedigeeri

Kamakura šogunaatRedigeeri

  Pikemalt artiklis Kamakura šogunaat

Minamoto no Yoritomo võttis võimu Jaapanis pärast Genpei sõda ja lasi endale anda šoguni tiitli, kuid jättis alles keisrikoja. Kuna usuti, et keiser on jumalikku päritolu, oli Yoritomol keisrit vaja, et oma võimule legitiimsust anda. Keisrikojast sai šogunaadi ametkond, mille ülesanne oli anda sõdalaste võimule alust ning viia läbi tseremooniaid. Pärast Yoritomo surma kaotas Minamoto perekond valitsemise Yoritomo naise Hōjō Masako perekonnale. Šoguni tiitel jäi küll Minamotode kätte, kuid tegelikkuses juhtis šogunaati Hōjō perekond šoguni asevalitseja (shikken) ametikohal. Šogunile jäi vaid esindusroll. Hōjō perekond tegeles muu hulgas ka näiteks mongolite invasioonide tõrjumisega. Kamakura bakufu langes aastal 1333, kui keiser Go-Daigo ühendas oma väed rahulolematute Hōjō perekonna vasallidega, nende seas tulevase šoguni Ashikaga Takaujiga, ning tahtis sellega keisri võimu taastada.[1]

Ashikaga šogunaatRedigeeri

  Pikemalt artiklites Ashikaga šogunaat ja Muromachi ajastu

Taastatud keisrivõimu reformid ja maksustamispoliitika, samuti võimetus oma toetajaid tunnustada, jätsid paljud perekonnad rahulolematuks. Ashikaga Takauji vallutas oma vägedega keisri pealinna Kyōto ja sundis keisri taganema, ning pani troonile keiser Komyo, kes nimetas ta ka aastal 1336 šoguniks. Go-Daigo põgenes ja asutas pealinnast ohutus kauguses oma keisrikoja. Niinimetatud Põhja-Lõuna dünastiate ajajärgu lõpetas kolmas Ashikaga šogun 60 aastat hiljem. Sama šoguni, Ashikaga Yoshimitsu aega peetakse ka Muromachi šogunaadi autoriteedi ja prestiiži tipuks. Tema valitsemisajal elavnes kaubandus Hiina ja Jaapani vahel. Pärast teda toimus Ashikaga šogunaadi tagasilangus ning tekkinud võimuvaakumi täitsid kähku provintside valitsejad. Regressioon jätkus ning süvenes peale Ōnini sõda, bakufu hävis 1573. aastal.[1]

Tokugawa šogunaatRedigeeri

  Pikemalt artiklites Tokugawa šogunaat ja Bakumatsu

1603. aastal loodud Tokugawa bakufu lõpetas pikki aastaid kestnud sõdivate riikide (Sengoku) ajastu. Tokugawad juhtisid riiki raudse rusikaga ning iga mäss või selle alge suruti täie karmusega maha. Ajastu on paradoksaalne, sest selle sõjalise korra all oli Jaapanis üks pikem rahuperiood, millele eelnesid ja järgnesid paljud sõjad. Ometi vallutati sellel ajastul Ryūkyū saared lõunas ja hõivati ainude alad põhjas. Kuigi riigis valitses rahu, esines ülestõuse kogu perioodi vältel, riigisüsteem tervikuna siiski kunagi ohtu ei sattunud. Šogunaadi algusaastatel kindlustati šoguni võim, 1635. aastal pidi daimyō veetma üle aasta šoguni pealinnas Edos (sankin kōtai), daimyō perekond oli sunnitud jääma Edosse pantvangi. Samaks aastaks võeti vastu rida seadusi ning algas Jaapani isolatsioonipoliitika, mis sai ka süsteemile saatuslikuks. Võõramaalased ei tohtinud Jaapanis maabuda ega seal kaubelda ja jaapanlased ei tohtinud riigist lahkuda ega hiljem tagasi minna. Keelati ka kristlik kirjandus, lääne teadustööd said levida hiinakeelsete tõlgetena. Ainsad erandid tehti hollandlastele ja hiinlastele, kellel lubati kaubelda Nagasaki sadamas.[2]

ÜlesehitusRedigeeri

Kamakura šogunaatRedigeeri

KeskvõimRedigeeri

Kamakura šogunaadis polnud juhipositsioonil mitte šogun, vaid bakufu'd juhtis Hōjō perekond asevalitsejatena (shikken). Selleks, et Hōjō perekonna harud omavahel tülitsema ei hakkaks, loodi rensho ehk pitsatihoidja ametikoht, tegemist oli asevalitseja abilisega ning ametlikel dokumentidel pidid olema nii asevalitseja kui ka pitsatihoidja pitsatid.

Riigiasjade volikokku (hyōjōshū) kuulusid kõige tähtsamad riigimehed, sõdalased ja õpetlased. Volikogu loodi riigihaldamise vastutuse jagamiseks, otsuste langetamine käis lihtvalimiste teel ning see oli kõrgeim otsustav kogu Kamakura šogunaadis.

Dokumentide ameti (Kumonjo, aastast 1191 Haldusnõukoda (Mandokoro)) oli algselt Kamakura šogunaadi peamine täideviiv ja üldine juhtimisorgan. Hōjō perekond andis ametile pärast võimuvõttu ülesandeks pidada arvet valitsuse rahaasjade eest.

Kohtukoda (Monchūjo) vastutas õigusalaste küsimuste eest. Kohtukoda tegeles ka kohtuasjade ja nende edasikaebamistega. Algselt tegeleti peamiselt maavalduste omandiõigusega, hiljem lisandusid äriasjade ja laenudega seotud küsimused.

Vasallide nõukoda (Samurai-dokoro) loodi šoguni sõdalastest vasallidest koosneva võrgustiku toimimise reguleerimiseks. Nõukoda oli vajalik, sest mainitud võrgustik laienes pidevalt. Nõukoda vastutas ka korravalvurite ja maahaldurite (jito) tegevuse üle.

Ülemkohtu (Hikitsukeshū) ülesanne oli jagada hyōjōshū kohustusi. Ülemkohus tegeles mitmete õigusküsimuste lahendamisega, näiteks lahendati maaomandi ja maksustusküsimusi.[1]

Kohalik võimRedigeeri

Kohalikku võimu teostasid Kamakura šogunaadis volinikud (bugyō), esindajad (tandai), sõjalised haldurid (shugo) ja maahaldurid (jitō).

Esindajad (tandai) olid valitsuse nõunikud poliitilistes, sõjalistes ja õigusalastes küsimustes. Ametikoht loodi eelkõige probleemsetele aladele. Kyūshū esindajate (Chinzei tandai) kohad loodi, sest kardeti uut mongolite pealetungi. Rokuhara esindajate (Rokuhara tandai) kohad loodi reaktsioonina keisri Go-Toba ülestõusule, esindajad pidid kindlustama taoliste sündmuste kordumise võimatuse.

Volinikud (bugyō) hoidsid silma peal kohalikel sündmustel ja kohalikel vasallidel. Sarnaselt esindajatega loodi volinike ametikoht kohtadesse, mis olid ohuks šoguni võimule. Volinikud olid Kyūshū's (Chinzei bugyo) ja Oshu's (Ōshū sōbugyō), kes hoidsid silma peal võimsal Fujiwarade perekonnal.

Sõjalise halduri (shugo) amet seati sisse provintside üle võimu saavutamiseks. Tegemist oli formaalse võimu positsiooniga, ning kuigi esimesed haldurid valiti, muutus see amet ajapikku päritavaks. Shugo kohustusteks oli korra valvamisega seotud ülesanded ning kuritegude uurimine ja kohtupidamine.

Maahaldurid (jitō) olid ametnikud, kes tagasid šogunile maksude laekumise, nad tegelesid maksude kogumise ja õiglase jaotamisega. Süsteemi kasutati Kamakura šogunaadis lojaalsete vasallide premeerimiseks. Algselt valiti jitō'ks kõige ustavamad vasallid, kuid ajapikku muutus ka see amet päritavaks.[1]

Muromachi šogunaatRedigeeri

Muromachi šogunaat oli ülesehituselt väga sarnane Kamakura šogunaadiga, keskvõim jäi oma ehituselt üsna muutumatuks. Suuremad muutused toimusid kohaliku võimu tasandil, ametikohti kohandati vastavalt šogunaadi vajadusele.

Uute šogunitega kadus shikken'i positsioon ja võim oli šoguni käes; siiski vajas šogun abi, et oma ametnikel silm peal hoida. Selleks loodi kanrei ehk šoguni saadiku ametikoht, kanrei abistas sõjalise valitsuse juhtimises ning oluliseks kohustuseks oli šogunaadi ja shugo'de vaheliste suhete jälgimine. Sõjalised haldurid olid selleks ajaks muutunud võimsamateks ning ohtlikumateks. Kanrei ametit jagasid rotatsioonis kolm perekonda: Shiba, Hosokawa ja Hatakeyama sõdalasperekonnad.

Keskvõimu olulisim muutus oli kohtukoja ülesannete üle andmine halduskojale. Kohtukojale jäi aruandluse pidamise kohustus.

Muromachi šogunid pidasid oma ametit Kyōtos. Seega polnud Rokuhara tandai ametit enam vaja, selle asemel loodi Kamakura kubō ('Kamakura valitseja-väejuht') amet, kes seisis šoguni huvide eest Kamakuras ja Jaapani idaosas. Ta vastutas selle regiooni valitsusasjade eest ning seda ametikohta pärandati edasi šoguni perekonna (Ashikaga) siseselt. Šogunaat lõi veel Kantō saadiku (Kantō kanrei) ametikoha, tema ülesandeks oli šogunaadi asemel Kantō kohalikku olukorda jälgida, sealhulgas abistas ta ka sealset valitseja-väejuhti.[1]

Tokugawa šogunaatRedigeeri

Edo ehk Tokugawa šogunaadis muutus ülesehitus. Šogunist sai kindel süserään ning keisri sekkumine riigi siseasjadesse välistati.

Šogunit aitas valitsemisel neli või viis riigivanemat (rōjū), see nõukogu oli pädev tegema otsuseid sõjalistes, poliitilistes, religioossetes ja rahandusega seotud küsimustes. Rōjū otsustas ka uued ehitustööd ning suurmaavaldajate ametisse nimetamise ning vallandamise. Neile allus lisaks 28 ametnikku, kes tegelesid mitmete administratiivküsimustega. Keerulistel aegadel võis šogun nimetada ühe riigivanema enda asetäitjaks (tairō). Kogu Edo ajastul oli tairō'sid vaid kümme.

Rahandusülemad (kanjō bugyō) allusid otse riigivanematele, neid oli tavaliselt kolm kuni viis. Nende ülesanneteks oli valitsuse eelarve haldamine, piirkondlike ametnike töö kontrollimine ja rahatehinguid puudutavate õigusküsimuste lahendamine. Samuti hoolitsesid nad müntide vermimise eest, andsid töö vastavate töökodade kätte ning kontrollisid nende tegevust.

Riigivanematele allusid ka neli kuni viis peainspektorit (ō metsuke), nemad valvasid Edo lossi eeskirjade järgimist ning korraldasid inspektsioone daimyō'de valdustesse.

Abiriigivanemad(waka-doshiyori), kes allusid samuti riigivanematele, kontrollisid Tokugawa perekonna ja šoguni sõdalaste rahaasju ning korraldasid Edo lossi valvet.

Eraldi oli institutsioon religiooni tarvis. Need ametnikud allusid otse šogunile ning neid nimetati jisha bugyō'deks. Nad ei tegelenud õpetuse sisuga, vaid lahendasid maavaldusi, sissetulekuid ja kloostrite alluvussuhteid puudutavaid tülikohti. Amet oli väga lugupeetud ja üks ihaldusväärsemaid.

Suurlinnade korrakaitse ja õigusemõistmise jaoks loodi bakufu'le alluvad linnavalitsused. Linnavalitsusi oli kokku üksteist, Edo linnal oli neid kaks: üks põhjas, teine lõunas.

Tokugawa šogunaadi kõrgeim õigusorgan, kohus (hyōjōsho) koosnes rahandusülematest, linnavanematest ning peainspektoritest. Arutamine ja otsustamine toimus nõukogus kollegiaalselt ning tegeleti peamiselt tõsisemate õigusküsimustega.[2]

HaldusjaotusRedigeeri

Antiikajast jagunes Jaapan 66-ks provintsiks. Vana süsteem asendus bakufu läänikorraldusega, formaalselt jäi süsteem alles ning keisri õukond jagas maavalduste valitsejatele daimyō'dele autiitleid.[2] Bakufu loomisest jagunes Jaapan otseselt bakufu hallatavateks maa-aladeks ja suurmaavaldajatele ehk daimyō'dele kuuluvateks läänideks. Lääni korra ja administratsiooni eest hoolitses daimyō juhitud klann (han). Klann pidi hoidma ühendust ka šogunaadiga. Klannide arv palju ei muutunud, neid oli erinevate allikate järgi vahemikus 260–270. Klannide kadumine ja tekkimine oli enamasti seotud klannisiseste konfliktide või bakufu sekkumisega. Näiteks võis bakufu klanni valdused mässu ennetamiseks konfiskeerida.[1]

Klannid erinesid suuruse ja sisestruktuuri poolest. Klannil võisisd olla omad seadused, mis kehtisid klanni mõjusfääris. Tokugawa šogunaadis, kus šogunil oli suurem võim vasallide üle, oli autonoomsus seda suurem, mida kaugemal klann pealinnast Edost asus. Klannide peamine rikkusenäitaja oli riisisaak. Olenevalt suurusest võis lääni aastane saak olla kümme tuhat kuni üks miljon koku't (1 koku = 5 vakka ehk 180 liitrit)[1]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Deal, W. E. (2009) Keskaeg ja uusaeg Jaapanis. Tänapäev.
  2. 2,0 2,1 2,2 Macé, F., Macé, M. (2013) Edo ajastu Jaapanis. Odamees.