[[1985]]. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud [[Mihhail Gorbatšov]] alustas kriisis oleva riigi ülesehitamisekspäästmiseks [[perestroika]] ja [[glasnost]]i kampaania, millega lubati kodanikel isegi kritiseerida kehtivat režiimi. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse (kompartei) konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi ([[fosforiidisõda]]), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid, näiteks [[Isemajandav Eesti|IME]] projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega ka rahvuslikudrahvuslikult funktsionääridmõtlevad poliitikud, juba [[1988]]. aasta alguses toodi välja rahvuslik [[sinimustvalge]]d lipplipud ja loodi [[Eesti Muinsuskaitse Selts]], mis hakkas lisaks kultuurväärtustekultuuriväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus [[loomeliitude ühispleenum]], millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi ka [[Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei]] (ERSP), mis võttis suuna Eesti iseseisvuseVabariigi taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka [[öölaulupeod]], kus sajad tuhanded inimesed laulsid isamaalisi laule ja nõudsid senise kommunistliku parteijuhipartei senise juhi [[Karl Vaino]] tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks määrati reformimeelne [[Vaino Väljas]], [[Eesti NSV Ministrite Nõukogu|Ministrite Nõukogu]] esimeheks aga [[Indrek Toome]]. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks NSV Liidu koosseisus. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud [[Eestimaa Rahvarinne]]. Oluliseks sammuks Eesti iseseisvuse suunas oli [[deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest]], mis võeti vastu [[16. november|16. novembril]] 1988. [[1989]]. aastal hakkasid radikaalsemad rahvuslased moodustama [[Eesti Kodanike Komiteed|Eesti Kodanike Komiteesid]], mis pidid taastama Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel. Eesti NSV juhtkond sellega aga veel ei nõustunud, vaid taotles NSV Liidu muutmist võrdsete riikide liiduks sõlmitava liidulepingu alusel. Mõlemad suunad olid vastuvõetamatud nii Gorbatšovile kui ka tõsiusksetelevanameelsetele kommunistidele, viimased organiseerisid Moskva juhiste järgi Eestis Interliikumise (ka [[Interrinne]]), mis asus ägedalt Nõukogude Liidu terviklikkust kaitsma ja püüdis eestlaste rahvuslikke püüdlusi eitada. Toimus ka [[Balti kett]], kus eestlased, lätlased ja leedulased protesteerisid [[Molotovi-Ribbentropi pakt]]i sõlmimise 50. aastapäeval selle tagajärgede vastu. Alates sellest hakkas ka Eesti NSV juhtkond liikuma Eesti täieliku iseseisvuse toetamise suunas. Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koostis. Eriti [[1960. aastad|1960. aastatest]] [[1980. aastad|1980. aastateni]] toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnast [[1989]]. aastaks 61,5%-ni. [[1990]]. aastal toimusid Eestis esimesed vabad valimised pärast Teist maailmasõda, kus valiti uus Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseis, milles selge enamuse said reformikommunistid ja neid toetav Rahvarinne.
