Historitsism (muusika): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
'''Historitsism''' on muusikastiil, mida iseloomustab eelmiste ajastute muusikale omase materjali, struktuuri, stiili, kompositsioonimeetodi või esteetika teadlik, eesmärgipärane ja tihti mütologiseeritud kasutamine uues muusikas. Historitsismiga võib käia kaasas ka teooria, et uue muusika või esituspraktika olemuse põhiline määraja on muusika ajalugu. Kuigi ajaloo traditsioonide ülistamist on esinenud ka varem, räägitakse historitsismist muusikas eelkõige 19. ja 20. sajandi kontekstis.
 
Historitsismi alguseks peetakse Johann Sebastian Bachi loomingu laialdast taasavastamist, mis sai suurema hoo sisse Matthäuse passiooni esitusega Felix Mendelssohn-Bartholdi juhatusel 1829. aastal pärast umbes sajaaastastsaja-aastast pausi. Sellest peale omandavad varasemate perioodide teatud heliloojad ja nende looming tihti mütoloogilise klassika staatuse, näiteks:
* [[Giovanni Pierluigi da Palestrina]]st saab kirikumuusika klassik
* [[Johann Sebastian Bach]]i hakatakse nimetama "poeetilise kontrapunkti" isaks