Barokk (muusika): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
55. rida:
* senise neutraalse kirikulaadide süsteemi asemel võeti kasutusele harmoonia suuremat pingestatust võimaldav duur-moll-süsteem;
* kui varasemas polüfoonilises faktuuris olid hääled kaalukuselt võrdsed, siis baroki üheks tüüpilisemaks faktuuriks kujunes ühehäälne meloodia, millele lisanduvad hääled moodustasid homofoonilise saate. Polüfooniline mõtlemine siiski ei kadunud ka baroki ajal ja saavutas uue kulminatsiooni Johann Sebastian Bachi harmoonilise kontrapunkti näol.
* tekkis uus muusikateost koos hoidev element: generaalbass ehk ''basso continuo'' (itaalia keeles 'jätkuv bass'). Generaalbass kujutas enesest pidavalt kõlavat bassimeloodiat koos juurdekuuluva harmooniaga. Generaalbassi partiid võis mängida kas üks või mitu muusikainstrumenti. Tavaliselt bassimeloodiat mängis kas ''viola de gamba'', tšello ja/või fagott, millele võis lisanduda ''violone'' või kontrabass ning harmooniat võis mängida näiteks orel, klavessiin, lauto, teorb või harf, nad kõik väiksemates rühmades või ka koos. Generaalbassiga seotud harmoonia noteeriti bassimeloodia konkreetse heli ala- või ülapoolele märgitud numbrite abil, mis tähistasid antud helist üles ehitatava akordi intervallistruktuuri. Kuna kirja oli pandud ainult bassiliin ja harmoonia, siis harmooniapillide mängijate jaoks oli tavaline sellelt pinnalt konkreetne lahendusrealisatsioon improviseerida. Generaalbassile sarnast akordimärkide süsteemi kasutatakse tänapäeval levimuusika noteerimisel.
* kasutati numbrisümboolikat ja ratsionaalseid matemaatilisi proportsioone
* motiividel oli tihti sümboolne tähendus, mis pidi võimendama teatud afekti, näiteks ristimotiiv, B-A-C-H)