Renessanssmuusika: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
10. rida:
Isegi selliste teadlaste seas, kelle seisukohad üldiselt langevad kokku renessansiajastu peamiste muusikaliste arengute osas, on sageli eriarvamusi mõningate tehniliste ja esteetiliste tunnuste suhtelise tähtsuse osas, mida tihti omistatakse arusaamise hõlbustamiseks kogu renessanssmuusika ajaloolisele profiilile.
 
Näiteks [[Gustave Reese]] (1954) nägi renessanssmuusikas pigem [[keskaja muusika]] oluliste saavutuste edasiarendust, mis jätkas hiliskeskaegse muusika "rütmilist voolavust ja keerukust, mida hilisem muusika pole kunagi ületanud", [[kolmkõla]] kõigi võimaluste ärakasutamist, [[dissonants]]ide reeglistamist ja selle kaudu kooskõlade [[intervall]]ilise sisu ratsionaliseerimist, tonaalse ulatuse suurenemist ning [[kontrapunkt]]ilise imitatsiooni kaudu häälte kasvavat homogeensust. Ta nägi renessanssi muusika ennenägematu unifitseerimise perioodina, mistõttu 16. sajandi heliloojad kogu Euroopas "rääkisid samas muusikalises keeles".
 
Järk-järgulise [[evolutsioon]]ilise arengu kontseptsiooni vastandiks on seevastu näiteks [[Edward Lowinsky]] (1954) teooria, mille kohaselt renessansiajal ei piirdutud üksnes keskaja muusika überkujundamisega, vaid toimus vana [[skolastika|skolastilise]] ajastu kõrvaleheitmine, kuna "muusikud soovisid vabastada oma väljenduse kõigist ahelatest." 15. sajandi lõpu ja 16. sajandi muusika kohta mõiste "renessanssmuusika" kasutamise kohta esitab ta oma teooria kaitseks järgmised väited:
:1) 15. sajandil toimus suur muusikainstitutsioonide ümberkorraldamine, põhjapoolsemate maade heliloojate rännakud Itaaliasse ning põhja- ja lõunapoolsete maade traditsioonide tihe suhtlus;
:2) selle perioodi muusikat iseloomustas otsustav eemaldumine keskaegsetest piirangutest, loobuti [[fikseeritud vorm]]idest, [[modaalrütmika]]st, [[isorütmika]]st, ''[[cantus firmus]]''<nowiki>'</nowiki>e põhimõttest ning [[Pythagorase häälestus]]est;