Oskar Kurvits: erinevus redaktsioonide vahel

Kuulus [[Vabadusristi Vendade Ühendus]]se, Seltsi 1. Eesti polku, Kapten Irvi Soomusronglaste Seltsi, [[Eesti Kirjanduse Selts]]i, Tallinna Akadeemilisse Klubisse, Eesti Spordiseltsi Kalev, [[Eesti Skaudisõprade Selts]]i. 22. märtsil 1932 valiti [[Vabadussõja Mälestamise Komitee]] juhatusse ja nimetati komitee sekretäriks. Oli ajalehe [[Vabadussõja Tähistel]] ja ajakirja Vabadusmonument vastutav ja tegevtoimetaja.<ref>Oskar Kurvitsa enda poolt koostatud elukäigu kirjeldus 24. maist 1934. Avaldatud J. Hurda nim. Põlva Rahvahariduse Seltsi väljaandel 1998.</ref>

 

Elu lõpuaastatel ehitas Kurvits Taevaskotta oma talu maadele uue suvekodu, kus ta ise elada ei jõudnudki (küll aga elas seal tema pere kuni evakueerumiseni 1944. aasta sügisel).

 

 

Kurvitsa matustest on tütar Aino meenutanud: "Isa pandi kirstu Vene polkovniku mundris. Punaväeorkester mängis vene marsse, mis oli masendav. Kirst viidi veoautos Põlvasse, pere sõitis autoga järel. Kui Põlvasse keerasime, muutus pilt. Kuuseoksad olid tee peale pandud ja suur rahvamurd ootamas. Võrumaa võttis oma surnud poja au ja armastusega vastu. Kirik oli rahvast tulvil. Kui jumalateenistus oli alanud, avanes uks ja sisse marssisid pool tosinat Eesti ohvitseri [[Jaan Kurvits]]aga eesotsas. Nemad ei hoolinud poliitikast, tulid kaasvõitlejaga jumalaga jätma. Puhted peeti Lutsu talus."<ref>Avaldatud J. Hurda nim. Põlva Rahvahariduse Seltsi väljaandel 1998.</ref>

 

==Tunnustused==

==Isiklikku==

1925. aastal abiellus Linda Nigolsiga (1906–1992) ja neil sündis kolm last – tütar Aino (1926) ning pojad Ilmar (1930–1994) ja Henn (1937).

 

==Viited==