Yves Klein: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
1. rida:
'''Yves Klein''' (28. aprill 1928 Nizza
== Elulugu ==
===
Yves Klein sündis 28. aprillil 1928. aastal Prantsusmaal, Nizzas. Tema vanemad Fred Klein ja Marie Raymond olid mõlemad kunstnikud. Tema isa viljeles maastikumaale ja ema oli informalismi (''l’art informel'') kunstisuuna üks esindajatest. Samuti oli Marie Raymond tuntud kunsti- ja kirjandusmaailma esindajatele korraldatud õhtute poolest, mida ta viis läbi Pariisis aastatel 1946
1948. aasta septembris reisib Klein Itaaliasse ja sealt tagasi kodumaale, kust 18. novembril lahkub ta sõjaväeteenistuse läbimiseks Saksamaale. Olles täitnud oma sõjaväelised kohustused, läheb Klein 1950. aastal koos sõbra Claude Pascaliga Inglismaale. Londonis asub ta tööle raamivalmistaja Robert Savage’i juures. Järgmisena viivad teed Kleini ja ta sõbra Iirimaale, kus nad hakkavad võtma ratsutamistunde. 1949. ja 1950. aastatel teostab ta ka oma esimesed monokroomid, kasutades guašši, pastelli, paberit ja pappi, ning seab nendest üles ka väikese väljapaneku oma toas enda sõpradele.<ref name=":0" />
10. rida:
1951 reisib Klein Hispaaniasse kavatsusega õppida hispaania keelt. Seal olles õpetab ta kohalikele nii prantsuse keelt kui judot. Oktoobris kolib ta Pariisi ja hakkab planeerima reisi Jaapanisse. 1952. aasta septembris ta sinna laevaga ka jõuab, kus veedab kokku 15 kuud. Jaapanis olles jagab ta oma aega judo ja prantsuse keele tundide vahel, mida ta annab nii jaapanlastele kui ameeriklastele. 1953. aasta jaanuaris saavutab ta judos musta vöö taseme. Koos sõbra Harold Sharpiga alustavad nad dokumentaalfilmide tegemist judost, kus erinevad Jaapani meistrid judovõtetega üles astuvad. Samuti tegeleb Klein sellel ajal ka judost raamatu kirjutamisega. Detsembri lõpus lahkub ta Jaapanist ja suundub Pariisi, kuhu ta jõuab 1954. aasta veebruaris.
===
Pärast Euroopasse naasmist võtab Klein vastu õpetaja ja juhendaja töökoha Hispaania Rahvuslikus Judo Föderatsioonis Madridis. 1954. aasta novembris avaldab ta ''Yves Peintures'' kataloogi, mis koosneb monokroomide kollektsioonist. Iga monokroom esindab mingit linna, kus ta eelmiste aastate jooksul elanud on. Monokroomide eessõna koosneb teksti asemele mustadest joontest, mille autoriks on Claude Pascal. Detsembri alguses pöördub Klein tagasi Pariisi, kuhu ta ka pidama jääb.<ref name=":1" />
1955 keelduvad abstraktsele kunstile pühendatud näituse ''Salon des Nouvelles Réalités'' korraldajad esitlemast Kleini monokroomi „''Expression du monde de la couleur mine orange“. Siiski pälvib ta oma esimese avaliku soolonäituse „Yves Peintures“ Club des Solitaires ruumides, kus ta esitleb suuri monokroome erinevates värvides.''<ref name=":1" /> ''1956. aasta 21. veebruarist kuni 7. märtsini toimub Colette Allendy galeriis näitus „Yves: Propositions monochromes“. Sellel aastal saab temast ka'' Püha Sebastiani vibulaskja ordu ''rüütel. 4.
''1957. aastal jõuavad Kleini tööd paljudele näitustele. Jaanuaris toimub Milanos Apollinaire’i galeriis näitus „Epoca Blu“, mis koosneb üheteistkümnest samasuurusest sinisest monokroomist ühes ruumis. Järgnevatel kuudel kohtab Kleini loomingut Iris Clerti galeriis Pariisis, kus ta teavitab ühtlasi ka sinise ajastu algusest, mida tähistatakse 1001. sinise õhupalliga. Colette Allendy galeriis esitleb Klein mitmeid töid, mis tutvustavad tema loomingu tulevikusuunda: skulptuur, keskkond, puhtad pigmendid, ekraan, „Ühe minuti tulemaal“ (One-Minute Fire Painting (M041)). Düsseldorfis toimub Alfred Schmela galeriis näitus „Yves, monochrome proposals“ ja sama väljapanek jõuab ka Londonisse Gallery One’i. Suve jooksul kohtub Klein kunstnik Rotraut Ueckeriga, kellest saab tema assistent ja hiljem ka abikaasa.''
===
''1958. aasta alguses võidab Klein rahvusvahelise meeskonna liikmena Gelsenkircheni teatri kaunistamiseks välja kuulutatud võistluse. Koos Kleiniga kuuluvad meeskonda veel sakslased'' Norbert Kricke ja Paul Dierke ning inglane Robert Adams. Kleinile usaldatakse dekoreerida kuus monumentaalset paneeli, mille jaoks kasutab ta poolpehme reljeefi tehnikat. Samal ajal üritab Klein minna kaugemale traditsioonilistest kunstipiiridest, eksponeerides tühjasid näitusesaale ning alustades esimesi katsetusi elavate pintslite ehk oma modellidega. Nendest katsetustest arenevad lõpuks välja kuulsad antropomeetriad.<ref name=":0" />
24. rida:
1960. aasta veebruaris esitleb Klein oma uusi katsetusi. Ta katab ühe modelli sinise värviga ja laseb tal oma keha jäljendi kanda suurele lõuendile. Seda eksperimenti on tema kodus tunnistamas Pierre Restany, Rotraut Uecker ja Udo Kultermann. Restany hakkab nähtut nimetama antropomeetriaks. Märtsi alguses näitab Klein antropomeetriat esmakordselt avalikult, esitades seda valitud publikule Kaasaegse Kunsti Galeriis (''Galerie d’Art Contemporain'') Pariisis. Sessioon algab „Monotoonse vaikuse sümfooniaga“, mida esitavad kolm viiulit, kolm tšellot ja kolm koorilauljat. Kolm paljast modelli tulevad lavale ja moodustavad oma siniseks värvitud kehadega lõuendile jäljed. Kogu esitus toimub Kleini juhendamisel. 16. aprillil avaldab Pierre Restany Milanos teksti pealkirjaga „Uusrealistid“, mis teeb ülevaate Apollinaire’i galeriis toimuvatest kollektiivsetest näitustest, millest ka Klein osa võtab. Hiljem on kriitikud pidanud seda teksti uusrealismi liikumise manifestiks. Oktoobris saab uusrealismi liikumine Kleini korteris ametliku alguse, kui grupp kunstnike Pierre Restany koostatud rühmituse liitumisseadusele allkirja annab.<ref name=":0" /> 1960. aastal patenteerib Klein rahvusvahelise Kleini sinise.
===
1961. aastal toimub Kleini loomingu retrospektiiv Haus Lange muuseumis Krefeldis Saksamaal. Samuti leiab aset tema esimene soolonäitus New Yorkis Leo Castelli galeriis. Klein teeb sellel aastal ka koostööd arhitekt Claude Parentiga. Ühiselt disainitakse Chaillot’ paleele purskkaevud veest ja tulest.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.guggenheim.org/artwork/artist/yves-klein|Pealkiri=www.guggenheim.org|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
35. rida:
=== ''Epoca blu'' ===
1957. aastal siseneb Klein sinisesse perioodi, avastades enda jaoks värvi, millest saab kunstniku kuulsaim tunnusmärk. ''International Klein Blue'' – ultramariinsinine, mille Klein saavutab keemiliste ühendite abil. Klein oli inspireeritud looma IKB peale otsinguid leidmaks sinist tooni, mis tõhusalt avaks lõputu tühja ruumi, hävitades maa ja taeva jagunemise. 1960. aastal ta selle värvi ka patenteeris. ''1957. aastal korraldas ta Apollinaire galeriis näitus „Epoca Blu“, mis koosnes üheteistkümnest samasuurusest ja sama tehnikaga valminud sinisest monokroomist, mida eristasid ainult erinevad hinnasildid. Tegu oli suure õnnestumisega. Kuid mõeldes Kleini suurtele monokroomidele, siis polnudki kõige olulisemad ehk monokroomid ise, vaid sinise värvi ambitsioonikas funktsioon. Pildid oli nii tugevalt sinisest värvist immutatud, et lõid piiramatu ruumilisuse mõju.''<ref>{{Raamatuviide|autor=Holzwarth, Hans Werner|pealkiri=Modern Art
=== Tühjus ===
| |||