'''Kirikulaadid''' on [[keskaeg|keskaja]] [[muusikateooria]]s [[laadisüsteem]], mis põhineb rooma filosoofi [[Boëthius]]e viies raamatus "''De institutione musicae''" kirjeldatud [[vanakreeka]] laadisüsteemil ja [[Ptolemaios]]e transpositsiooniskaaladel. Boëthius on seda süsteemi kirjeldanud aga ekslikult ning seetõttu ei lange kreeka ja hilisem euroopa laadisüsteem kokku. Vanakreeka laade loetakse ülalt alla, mitte alt üles nagu keskaegseid laade. Keskajal kasutati vanast[[Vana-Kreeka|Vanast-Kreekast]] kreekastüle ülevõetudvõetud [[helirida]], mille alumiseks noodiks on A (hiljem G, tähistatuna kreeka tähega [[gamma]]) ning ülemiseks a'. Selle rea piires moodustub kaheksa laadi (''modus'', ''tonus''; kaheksa laadi süsteem ''octoechos''). Need pole aga muusikast lahutatud heliread tänapäevases mõistes, vaid ühtlasi meloodiamudelid. Laad määras meloodia liikumise põhikarakteri ja tüüpilised meloodiakäigud. Laadi määrab tema põhiline ulatus (''[[ambitus]]'') ning kaks [[tugiheli]].
Kaheksa kirikulaadi ehitatakse üles neljalt põhihelilt (D ([[Dooria helilaad|dooria]]), E ([[Früügia helilaad|früügia]]), F ([[Lüüdia helilaad|lüüdia]]), G ([[Miksolüüdia helilaad|miksolüüdia]])) ja saadakse seega neli põhi- (ehk autentset) laadi ning neli kõrval- (ehk plagaalset) laadi.
