Kuninga uued rõivad: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
1. rida:
[[Pilt:Alasti keiser, Edward von Lõnguse töö Tartus.JPG|pisi|"Alasti keiser". Edward von Lõngus (2015). [[Tartu]], [[Kitsas tänav]].]]
"'''Kuninga uued rõivad'''" (ka "'''Keisri uued rõivad'''", [[taani keel]]es "''Kejserens nye Klæderklæder''") on [[Hans Christian Andersen]]i [[kunstmuinasjutt]], milles kaks [[kangur|kangrut]] lubavad [[kuningas|kuningale]] teha uued rõivad, mis on nähtamatud nendele, kes on lollid või oma ametikoha jaoks kõlbmatud. Riided olevat nii kerged ja õhulised, et seljas neid ei tunnegi. Kuid kangrud on kelmid, kes üksnes näitlevad, justkui riietaksid kuningat. Mitte keegi, kes näeb paljast kuningat, ei julge seda tunnistada, kartes, et teda peetakse lolliks või ebakompetentseks, ning kõik kiidavad riiete maitsekust ja ilu. Seejärel läheb kuningas pidulikule ringkäigule mööda linna. Esialgu linnarahvas püüab teeselda, justkui kuningas oleks hiilgavalt riides, kuni üks laps, kes on liiga noor selleks, et olukorda mõista, hüüab valjusti: «Aga kuningas on ju alasti!» Seejärel hakkab linnarahvas varsti sedasama kordama. Kuningas kahtlustab, et on petta saanud ja linnarahvas räägib tõtt, kuid jätkab väärikalt oma ringkäiku.
 
Andersen sai muinasjutu jaoks [[inspiratsioon]]i Villena vürsti Juan Manueli (1282–1348) [[1335]] ilmunud raamatust "''Libro de los ejemplos del conde Lucanor y de Patronio''", mis sisaldab 50 lühijuttu, nimelt selle 7. jutust "Sellest, mis juhtus kuninga ja kolme petturiga". Juan Manueli jutus on olematud rõivad petturite jutu järgi nähtamatud väljaspool abielu sündinutele. Andersen ei lugenud seda juttu originaalis, vaid [[saksa keel|saksakeelses]] tõlkes. Andersen muutis jutu [[satiir]]iks [[silmakirjalikkus]]e ja [[õukond]]laste pugemise pihta.