Redaktsioon: 26. märts 2018, kell 17:43 redigeeri Ahsoous (arutelu \| kaastöö) 69 670 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 26. märts 2018, kell 17:56 redigeeri eemalda AK720 (arutelu \| kaastöö) 783 muudatust Resümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
1. rida: {{Vikinda\|kuu=märts\|aasta=2018}} ~~posse~~'''Posse''' (saksa k. ‘jant, farss, naljamäng’). Populaarne lavaline meelelahutus saksa keelt kõnelevates riikides. Põhineb naljakatel kokkusattumustel ja sageli ebatõenäolistel, mitteelulistel situatsioonidel. Kaasajal kasutatakse mõistet ka kujunduslikus tähenduses, et kirjeldada groteskseid protsesse ühiskonnas ja poliitikas ning elu-olu maapiirkondades. Võeti mõistena kasutusele algselt juba 15. sajandi meelelahutust pakutavatel üritustel, kuid saavutas laialdase leviku 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Esialgu tähistati selle mõistega lavalisi trikke ja vempe või grotesksete figuuride esinemisi. 17. sajandil levis mõiste Possenspiel (jandimäng), millega nimetati ühiselt igasugust komöödiat, mis tavaliselt sisaldas ka vokaalseid muusikanumbreid või oli ilmestatud instrumentaalmuusikaga. Mõistet Possenspiel kasutasid ka [[Johann Wolfgang von Goethe\|Goethe]] ja [[Friedrich Schiller\|Schiller]] oma lõbusama alatooniga teoste iseloomustamiseks. 19. Sajandi alguses hakkas kiiresti levima lühem asjakohane nimetus Posse. Lavaline Posse oli esialgu eriti tüüpiline Viinile, Hamburgile ja Berliinile, kuid levis sealt kõikjale Saksamaale. Sageli täpsustati selle nimetusega, millest laval esitatav lugu konkreetselt räägib. Kui tükk esitas kohalikke sündmusi ja tekst oli kohalikus dialektis, siis nimetati seda Lokalposseks. Kui süžee oli muinasjutuline või haldjateemaline, oli nimetuseks Zauberposse. Muinasjutumaal meeldis eriti viibida Viini publikul. Kui kirjeldati või iseloomustati mõne isiku tegevust, siis oli tegemist Charakterpossega. Situatsioonikoomikaga lavalugu nimetati Situationposseks. Kui oli vaja midagi parodeerida, siis tuldi välja Parodierende Posse lavatükiga.▼ Viinis nimetati jantlikku lavateost lauludega tavaliselt Posse mit Gesang (farss lauluga). Posse mit Gesanf ja samuti saksa kultuuriruumis laialt levinud Singspieli vahel ei tehtud rohkem vahet kui seda, et esimeses oli rohkem tegevust ja vähem muusikat kui rohkem operetlikus Singspielis. Viimaste tüüpilisemateks esindajateks olid Theater an der Wienis ette kantud Franz Schuberti Die Zwillingsbrüder (1820), Wenzel Mülleri Herr Josef und Frau Baberl (1826), Ferdinand Raimundi Der Alpenköning und der Menshenfeind (1828), Johann Nestroy ja Adolf Mülleri Einen Jux will er sich machen (1842) ja Karl Michael Ziehreri Wiener Luft (1889).▼ ▲Lavaline Posse oli esialgu eriti tüüpiline Viinile, Hamburgile ja Berliinile, kuid levis sealt kõikjale Saksamaale. Sageli täpsustati selle nimetusega, millest laval esitatav lugu konkreetselt räägib. Kui tükk esitas kohalikke sündmusi ja tekst oli kohalikus dialektis, siis nimetati seda ''Lokalposseks''. Kui süžee oli muinasjutuline või haldjateemaline, oli nimetuseks ''Zauberposse''. Muinasjutumaal meeldis eriti viibida Viini publikul. Kui kirjeldati või iseloomustati mõne isiku tegevust, siis oli tegemist ''Charakterpossega''. Situatsioonikoomikaga lavalugu nimetati ''Situationposseks''. Kui oli vaja midagi parodeerida, siis tuldi välja Parodierende Posse lavatükiga. Posse väljapaistvaimateks loojateks olid eelkõige Ferdinand Raimund (1790–1836), Joseph Alois Gleich (1772–1841), Karl Meisl (1775–1853), Adolf Bäuerle (1786–1859), Philipp Jakob Riotte (1776–1856), Joseph Drechsler (1782–1852), Wenzel Müller (1767–1835), Johann Nepomuk Nestroy (1801-1862), Franz von Suppé (1819-1895) ja Conradin Kreutzer (1780-1849). On täheldatud ka Richard Wagneri suurt huvi Posse vastu. 20. sajandi nimekamateks Saksamaa posse komponentideks olid Walter Kollo (Filmzauber, 1912; Wie einst im Mai,1913) ja Paul Lincke ( Fräulein Loreley, 1900; Das blaue Bild, 1906)▼ ▲Viinis nimetati jantlikku lavateost lauludega tavaliselt ''Posse mit Gesang'' (farss lauluga). ''Posse mit ~~Gesanf~~Gesang'' ja samuti saksa kultuuriruumis laialt levinud ~~Singspieli~~[[Singspiel\|''Singspiel'']]<nowiki/>i vahel ei tehtud rohkem vahet kui seda, et esimeses oli rohkem tegevust ja vähem muusikat kui rohkem operetlikus Singspielis. Viimaste tüüpilisemateks esindajateks olid ''Theater an der ~~Wienis~~Wien''is ette kantud [[Franz ~~Schuberti~~Schubert]]<nowiki/>i Die Zwillingsbrüder (1820), Wenzel Mülleri Herr Josef und Frau Baberl (1826), Ferdinand Raimundi Der Alpenköning und der Menshenfeind (1828), Johann Nestroy ja Adolf Mülleri Einen Jux will er sich machen (1842) ja Karl Michael Ziehreri Wiener Luft (1889). ▲Posse väljapaistvaimateks loojateks olid eelkõige Ferdinand Raimund (1790–1836), Joseph Alois Gleich (1772–1841), Karl Meisl (1775–1853), Adolf Bäuerle (1786–1859), Philipp Jakob Riotte (1776–1856), Joseph Drechsler (1782–1852), Wenzel Müller (1767–1835), Johann Nepomuk Nestroy (1801-1862), [[Franz von Suppé]] (1819-1895) ja Conradin Kreutzer (1780-1849). On täheldatud ka Richard Wagneri suurt huvi Posse vastu. 20. sajandi nimekamateks Saksamaa ~~posse~~Posse komponentideks olid [[Walter Kollo]] (Filmzauber, 1912; Wie einst im Mai,1913) ja [[Paul Lincke]] ( Fräulein Loreley, 1900; Das blaue Bild, 1906)

Posse: erinevus redaktsioonide vahel