Meerapalu lahing: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P link par (+ masintoim) using AWB |
Resümee puudub |
||
7. rida:
|koht= [[Meerapalu]]
|tulemus= Saksamaa võit
|osaline1= [[
|osaline2= {{Riigi ikoon|NSVL}} [[Nõukogude Liit]]
|väejuht1= [[Harald Riipalu]]
|väejuht2= ?
|jõud1= [[20. eesti diviis]]i [[45. Relva-SS Grenaderirügement|45. rügemendi]] 1. pataljon<br>[[11. Ida-Preisi Jalaväediviis]]i 44. rügemendi pataljon<br>[[207. julgestusdiviis]]i 94. julgestusrügement <br>[[33. Eesti Politseipataljon]] <br>[[42. Eesti Politsei Pioneeripataljon]] <br>[[Omakaitse#Eesti kaitselahingud 1944. aastal|Omakaitse]] [[Võru Omakaitse pataljon|Võru Maleva Lahingpataljon]]<br>[[Kuuste vald|Kuuste valla]] Omakaitse
|jõud2= 108. laskurkorpus<br>90. laskurdiviis <br>128. laskurdiviis
|kaotused1=Riipalu pataljon:<br>langenud 9,<br>haavatud 30.<br>Saksamaa üksuste kaotused olid suuremad
|kaotused2=tuhandetes, nende seas langenud ja vangi langenud 2000<ref name=riipalu>{{cite book|author=Harald Riipalu|year=1951|title= Siis, kui võideldi kodupinna eest|publisher=Eesti Hääl|location=London}}</ref>
}}
'''Meerapalu lahingu''' käigus 13.–15. veebruaril 1944. aastal, nurjasid Saksa [[20. Eesti SS-vabatahtlike diviis]]i [[45. Relva-SS Grenaderirügement|45. Relva-SS Grenaderirügemendi]] I pataljon ja ida-preislastest koosnev [[44. jalaväerügement|44. jalaväerügemendi]] pataljon, [[Punaarmee]] [[108. laskurkorpus]]e kava tungida üle [[Peipsi järv]]e ning sealt liikuda edasi [[Tartu]] suunas.
[[Pilt:Lake Peipsi Landsat2000-Peipsi.jpeg|pisi|Peipsi järv]]
==Olukord rindel==
[[14. jaanuar]]il [[1944]] oli [[Punaarmee]] alustanud [[Leningradi rinne|Leningradi]] ja [[Volhovi rinne|Volhovi rindel]] ülekaalukate jõududega
==Olukord operatiivpiirkonnas==
[[Peipsi järv|Peipsi]] läänekalda kaitseks olid rajatud tugipunktid [[Meerapalu]]s, [[Mehikoorma]]s ja [[Võõpsu]]s, kus asusid Saksa [[õhutõrjepatarei]]d. Tugipunktide vahelisi lõike kontrollisid [[Omakaitse#Eesti kaitselahingud 1944. aastal|Omakaitse]] [[Võru
Mehikoormas viibinud [[42. Kaitse Pioneeripataljon]] tegeles jää õhkimisega piki [[Lämmijärv]]e rannajoont ja okastraattõkete rajamisega. Mehikoorma vastas järve idakaldale Jeršova küla juurde oli taganenud Saksa üksustest moodustatud nõrk sillapea.
53. rida ⟶ 38. rida:
13. veebruari öösel kella 2 paiku alustas Punaarmee Mehikoorma vastas asuvale sillapeale jalaväe pealetungi ilma suurtükitule ettevalmistuseta. Punavägi lootis hõredatest katteüksustest lihtsalt läbi marssida, aimamata uute väeüksuste toomist rindejoonele, ning ründas tihedates ahelikes, praktiliselt rivikorras. Kaitsjad lasksid vaenlase eesmised ahelikud mõnekümne meetri kaugusele ja avasid seejärel turmtule kümnetest kuulipildujatest ja ka kergetest õhutõrjekahuritest. Rünnak löödi tagasi. Järgnes veel kolm rünnakut, mis samuti tõrjuti. Hommikuks olid rünnakud lõppenud. Punaarmee kaotas surnutena 700–800 meest. Need rünnakud osutusid aga pettemanöövriks.
[[Pilt:Lammijarv location.png|thumb|Lämmijärve paiknemine kaardil (punase joonega)]]
[[14. veebruar]]i hommikul sai Riipalu teate, et öösel oli Punaarmee vallutanud 128. laskurdiviisi 374. laskurpolgu jõududega hoopis [[Pedaspää]] ja [[Meerapalu]], moodustades [[Lämmijärv]]e läänekaldale sillapea. Seal asunud Saksa [[õhutõrjepatarei]] meeskond oli põgenenud, jättes oma 8 [[õhutõrjekahur]]it positsioonidele maha. Õhutõrjemehed olid end siiski kogunud ning koondanud ja jäänud gruppidena metsasihtidele valvesse. Ehkki läbimurde tõkestas appiruttanud [[Võru Omakaitse]] 2. pataljon, oli olukord ohtlik.
| |||