Tähesuurus: erinevus redaktsioonide vahel

Tähesuuruste süsteem leiutati [[Vana-Kreeka]]s (arvatavasti [[Hipparchos]]e poolt) ja võeti [[hellenism|hellenistlikus]] [[astronoomia]]s üldiselt kasutusele. Esialgu jagati tähed kuude tähesuurusse: mõned heledamad tähed tähistaevas on esimesesesimese tähesuurusestähesuuruse, kõige tuhmimadnõrgemad tähed, mida paljud inimesed palja silmaga näevad, on kuuendaskuuenda tähesuurusega tähed, ülejäänud tähed jagati vahepeale.

Hiljem tekkis astronoomidel vajadus seda süsteemi täiendada. [[Teleskoop]]idega on näha rohkesti veel nõrgemaid tähti, seetõttu tuli kasutusele võtta seitsmes, kaheksas jne tähesuurus. Samuti võib märgata, et kaks kõige heledaimatheledamat [[kinnistähttäht]]e – [[Siirius]] ja [[Canopus|Kanoopus]] - on ülejäänud esimese suurusjärgu tähtedest oluliselt heledamad ning [[planeet|planeedid]] [[Veenus]], [[Marss (planeet)|Marss]] ja [[Jupiter|Jupiter]] on esimese suurusjärgu tähtedest heledamad.

Aastal [[1857]] avaldatud artiklis defineeris [[Norman Pogson]] tähesuuruste [[logaritmiline skaala|logaritmilise skaala]] niiselliselt, et täht, mille tähesuurus on 5, annab [[Maa (planeet)|Maa]]le 100 korda vähem valgust kui täht, mille tähesuurus on 0. See skaala võimaldab kasutada ka murrulisi ja negatiivseid tähesuurusi.