Filmimuusika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
14. rida:
Esimese filmihelilooja nimele pretendeerijaid on mitmeid, nende seas prantslane [[Gaston Paulin]].
==
[[Richard Raskin]] (1991) on pakkunud välja järgmise filmimuusika (filmiheli) tüpoloogia:
# Diegeetilised helid (''diegetic sound''): heliallikas on tegelasele teada või oletatav või tegelase vaimus (''mind''):
36. rida:
#### ekstradiedeetiline/raamiv heli (''extradiegetic/framing''): kõnelev hääl kuulub küll tegelasele, kuid on pärit hilisemast ajast, võrreldes antud hetkel filmis toimuvate sündmustega. See on tegelase otsekui tagasivaade möödunule.
### heterodiedeetiline heli (''heterodiegetic''): loo jutustamine häälega, mis ei kuulu ühelegi fiktsiooni (fiction) tegelastest (tavaliselt kolmas isik). Jutustaja ei ole nähtav. Seda tüüpi jutustaja juhib vaataja loo juurde, mille osaline ta ise polnud. Jutustaja juhib loo juurde vaataja, mitte filmi tegelase.
## Taustmuusika (''background music''): muusika, mis ei ole pärit ei salvestisemängijalt, elavalt orkestrilt või mõnelt muult allikalt, mis on fiktsiooni (''fiction'') osa. Lisaks paljudele muudele funktsioonidele toimib muusika märguandjana (cue), näiteks rääkides meile tegelase vaimsest seisundist või edastades unenäkku signaale reaalsusest.
==Filmimuusika kompositsioonitehnikad==
| |||