Veneetsia vabariik: erinevus redaktsioonide vahel

===Võimuvõitlus Genovaga===

1257–1270 pidas Veneetsia [[Genova vabariik|Genovaga]] 13-aastast sõda ülemvõimu pärast. Genova vabariik, et taastada kaubanduskontroll, asus liitu [[Nikaia keisririik|Nikaia keisri]] [[Michael VIII]] Palaiologosega, kes tahtis [[Konstantinoopol]]i tagasivallutamisega Bütsantsi taastada. Märtsis 1261 sõlmiti liiduleping [[Kemalpaşa|Nymphaion]]is. 25. juulil 1261 vallutasid Nikaia väed [[Alexios Strategopoulos]]e juhtimisel Konstantinoopoli tagasi. Seetõttu kaldus vaekauss Genova suunas, kes oli saanud vabakaubanduse õigused Ladina keisririigis; Genova kaupmeeste käes oleva kaubanduskontrolli kõrval omandas Genova sadamaid ja vahejaamu paljudel saartel ja asundustes [[Egeuse meri|Egeuse mere]] ääres. [[Chíose saar|Chíose]] ja [[Lesbos]]e saared muutusid Genova kaubajaamadeks, samuti [[Smürna]] linn (İzmir).

 

1274–1294 reisis Veneetsia kaupmees [[Marco Polo]] [[Hiina keiser|Hiina keisri]] [[Kublai Khan]]i juurde, kelle õukonnas viibis ta 17 aastat.

 

[[1489]]. aastal loobus Küprose kuninga Jacques III de Lusignani lesk, [[Veneetsia]]st pärit kuninganna Caterina Cornaro, troonist Veneetsia vabariigi kasuks, kes saare annekteeris. Enamiku oma ajaloost Lusignani kuningate võimu all oli Küpros olnud edukas [[keskaeg]]ne kuningriik, läänekristluse majanduskeskus Lähis-Idas. Kuningriigi langus algas, kui see segati Itaalia kaubandusvabariikide [[Genova vabariik|Genova]] ja Veneetsia vahelisse võitlusse. Sõda Genovaga aastatel 1373–1374, lõppes peamise sadama [[Famagusta]] okupeerimisega. Lõpuks sai Küpros Veneetsia abiga Famagusta tagasi. Veneetsia võim Küprosel kestis veidi üle 80 aasta – kuni 1571. aastani, kui [[Osmanite riik]] [[sultan]] [[Selim II]] juhtimisel kogu saare vallutas.

===Vabariigi õitseng===

Kõrghetkel jagunesid Veneetsia valdused administratiivselt kolme peamisse ossa: