1965. aastal ilmunud essees "Repressiivne sallivus" ("[[Repressive Tolerance]]") ründab Marcuse Lääne liberaalset ühiskonda, väites, et eristab Marcuse progressiivset ja regressiivset [[Sallivus|sallivust]] ning väidab, et sallivus on alati suunatud teatud ideaalide täideviimisele ja sisaldab alati sallimatust ideaalide suhtes takistava suhtes, st on repressiivne. ProgressiivneDemokraatlikku ühiskonda iseloomustav sallivus on sellineabstraktne; sallivustõeline, misprogressiivne viibsallivus ühiskondapeab ideaalideaga olema pooleerapoolik, Marcusevalides järgi suurema ühiskondliku vabaduseselle poole, millegamis tapüüdleb määratlebühiskondliku sallivusevabaduse justsuurendamise ühiskonnastpoole; lähtuvalt ega mitte üksikisikust. Progressiivseteprogressiivsete muutuste sallimine õigustab temaMarcuse jaoks teatud määral indiviidi represseerimist. "Sallivuse ''[[telos]]''<ref>st eesmärk.</ref> on tõde," ütleb ta, ning rõhutud vähemusel on selle tõe nimel õigus võistlevaid ja "kahjulikke" arvamusi maha suruda, sealhulgas vägivalda kasutades.<ref>{{Netiviide|Autor=Tatar, Tõnis|URL=http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/46457/tatar_tonis.pdf?sequence=1|Pealkiri=Kolmas tee Eesti NSV kunstis:
avangardi ja võimumeelsuse vahel. Doktoriväitekiri|Väljaanne=Dissertationes Historiae Universitatis Tartuensis|Aeg=2015|Kasutatud=}}</ref>
