Erinevus lehekülje "Johannes Paulus I" redaktsioonide vahel

P
Venezia→Veneetsia (põhinimi)
P (Venezia→Veneetsia (põhinimi))
[[1948]] oli ta Feltre ja Belluno [[sinod]]i sekretär ning nimetati oma piiskopkonna [[generaalvikaar|progeneraalvikaariks]] ja [[1954]] generaalvikaariks. [[15. detsember|15. detsembril]] [[1958]] nimetas paavst [[Johannes XXIII]] Luciani [[Vittorio Veneto]] piiskopiks ja ta pühitseti paavsti poolt piiskopiks [[27. detsember|27. detsembril]] 1958. Piiskopina osales ta [[II Vatikani oikumeeniline kirikukogu|II Vatikani oikumeenilise kirikukogu]] ([[1962]]–[[1965]]) kõikidel istungitel ja Itaalia Piiskoppide Konverentsi doktriinikomisjonis.
 
15. detsembril [[1969]] määras paavst [[Paulus VI]] ta [[VeneziaVeneetsia]] patriarhiks. [[5. märts]]il 1973 sai ta San Marco [[kardinal|kardinalpreestriks]]. Luciani pidas VeneziasVeneetsias 5 [[oikumeenia|oikumeenilist]] konverentsi ning [[anglikaani kirik]]u ja katoliku kiriku rahvusvahelise ühiskomisjoni kohtumise. [[1972]]–[[1975]] oli ta Itaalia Piiskoppide Konverentsi asepresident. Ta osales [[30. september|30. septembrist]] [[6. november|6. novembrini]] [[1971]], [[27. september|27. septembrist]] [[26. oktoober|26. oktoobrini]] [[1974]] ja 30. septembrist [[29. oktoober|29. oktoobrini]] [[1977]] maailma piiskoppide sinodil.
 
Kardinalina kirjutas Luciani raamatu "Illustrissimi", mis sisaldas kirju mitmesugustele ajaloolistele ja väljamõeldud isikutele, kasutades nende kogemust mõistulugudena oma [[jutlus]]tes. Adressaatide hulgas olid [[Jeesus Kristus]], kuningas [[Taavet]], habemeajaja [[Figaro]], [[Austria-Ungari]] keisrinna Maria Theresa, [[Pinocchio]], [[Mark Twain]], [[Charles Dickens]] ja [[Christopher Marlowe]]. [[Juuni]]s [[1975]] kinnitas ta, et [[kommunism]] on [[kristlus]]ele sobimatu.
Johannes Paulus I valiti paavstiks 26. septembril 1978 konklaavi 4 voorus. [[25. september|25.]]–26. septembril 1978 toimunud konklaavil osales 111 kardinali. See oli kõige suurema osavõtjate arvuga konklaav ajaloos, hiljem on veel rohkem kardinale osalenud [[2005]]. aastal [[Benedictus XVI]] valimisel ja [[2013]]. aastal [[Franciscus]]e valimisel.
Johannes Paulus I oli esimene uuema aja paavst, kes oma pöördumistes ütles enda kohta "mina", mitte "meie", kuigi traditsioonitruud abilised, keda paavsti tagasihoidlik soojus ja mitteformaalsus pani kohmetuma, kirjutasid tema tegelikud kõned pressiteadete ja [[L'Osservatore Romano]] jaoks sageli formaalsemasse stiili ümber. Ta oli esimene paavst üldse, kes tegi end "inimnäoliseks" (ta tunnistas avalikult, et VeneziaVeneetsia patriarhiks määramine oli pannud ta punastama). Ta oli esimene paavst, kes keeldus ''[[sedia gestatoria]]'' 'st, kuni kardinalide surve veenis teda selle vajalikkuses, sest muidu usklikud ei näeks teda ([[Vatikan]]i ametiisikud ei öelnud talle, et nad häbenesid tema kohmakat lampjalgset kõnnakut, mis ei olnud nende meelest "kuninglik"). Ta oli esimene paavst, kes tunnistas, et paavstiks saamise väljavaade tundus talle nii kohutav, et teised kardinalid pidid teda julgustama seda vastu võtma "Tempestas magna est super me"). (Ta olevat konklaavile talle omase naeratusega öelnud: "Andku Jumal teile andeks, mis te minu nimel olete teinud.") Ta oli ka esimene paavst, kes keeldus tuhande aasta vanusest pompöössest paavsti kroonimise tseremooniast ja paavsti[[tiaara]]st, vaid ta pühitseti[[3. september| 3. septembril]] ametisse. (Igatahes vihjas ta oma abilistele ja meeskonnale, et ei pea end paavstiks sobivaks.) Johannes Paulus I andis katoliku kirikule üllatava alandlikkuse märgi; ka tema moto oli "Humilitas" ('alandlikkus').
 
Ta valiti [[konklaav]]il neljandas hääletusvoorus, mis annab tunnistust sellest, et [[konsensus]]ele jõuti kiiresti. Üldiselt arvatakse, et valiku põhjuseks olid rivaalitsevad leerid kardinalide kolleegiumis. Traditsionalistid pooldasid kardinal [[Giuseppe Siri]]t, ent progressivistid ja Teise Vatikani kirikukogu toetajad olid kindlalt tema vastu. Mõned Teise Vatikani kirikukogu pooldajad ja mõned Itaalia kardinalid pooldasid kardinal [[Giovanni Benelli]]t, teised aga olid tema vastu tema "autokraatlike" tendentside tõttu. Kahanev pooldajaskond oli kardinal [[Sergio Pignedoli]]l, kes oli ise nii kindel selles, et paavstiks valitakse just nimelt teda, et ta läks kiirdieedile, et valge [[sutaan]] talle selga läheks, kui ta valitakse. Mitteitaallaste seas (nüüd on itaallased üha rahvusvahelisemas kardinalide kolleegiumis aina suuremas vähemuses) olid sellised tegelased nagu kardinal Karol Wojtyła, "välismaalane", kelle saamist oma järglaseks Johannes Paulus I ennustas. (Luciani ei nimetanud selle "välismaalase" nime, vaid kordas ainult, et too oli konklaavil istunud tema vastas. [[Sixtuse kabel]]i istumise plaanid augustiks 1978 näitasid, et Luciani vastas oli Wojtyła.)
Järgnevatel päevadel andsid kardinalid (hoolimata keelust teistele midagi konklaavi kohta rääkida) mõista, et olid üldise suure rõõmuga valinud "Jumala kandidaadi". Kardinal Pironio teatas: "Olime tunnistajaks moraalsele imele." Ja hiljem kommenteeris [[ema Teresa]]: "Ta oli suurim Jumala and. Jumala päikesekiir paistmas maailma pimeduses."
 
Nagu ta ise tol kuulsal angelusel teatas, oli ta valinud kaksiknime "Johannes Paulus" (esimese paavstluse ajaloos) tänuavaldusena nii Johannes XXIII-le, kes oli nimetanud ta piiskopiks (ja kelle järglane ta oli VeneziasVeneetsias), ja Paulus VI-le, kes nimetas ta patriarhiks ja kardinaliks ning kelle järglane ta oli paavstina.
 
==Ametitegevus==
Johannes Paulus I surm tekitas kogu maailmas suure šoki. Vatikan tekitas suuri probleeme seoses tema surmaga seotud sündmuste käsitlemisega. Valetati selle kohta, kes leidis tema surnukeha: Vatikan väitis, et see oli paavsti sekretär [[John Magee]], tegelikult aga selgus hiljem, et selle leidis õde Vincenza, üks nunn paavsti majapidamisest, kes oli talle [[kohv]]i toonud. Valetati surma aja kohta. Valetati, et tema isiklikud asjad (prillid, testament, dokumendid, mille kallal ta parajasti töötas, kui ta suri) olid tema magamistoast kadunud ja neid ei leitudki. Tegelikult olid tema asjad tema õe perekonna valduses. Väideti, et ta luges parajasti [[Thomas a Kempis]]e raamatut "[[De Imitatione Christi]]". Tema surma kohta räägiti omavahel vastuolus olevaid lugusid. Vihjati sellele, et tema halb tervis tulenes rohkest suitsetamisest. Tegelikult ta ei ole kunagi suitsetanud. Selle väärteabe mõju näitab ajalehe Irish Independent pealkiri "Kolmkümmend kolm vaprat päeva": artiklis maalitakse pilt nõrgast ja haigest mehest, kes on füüsiliselt võimetu taluma paavstiks oleku raskust ja kelle see tappis.
 
Kõige dramaatilisem on see, et paavsti keha [[palsameerimine|palsameeriti]] ühe päeva jooksul pärast tema surma, mis on vastuolus [[Itaalia]] seadustega (ent Vatikan ei ole Itaalia [[jurisdiktsioon]]i all). Tema surma ümber levisid mitmed kuulujutud: üks paavsti külastanud [[prelaat]] olevat [[audients]]i ajal mõni päev varem surnud, sest ta olevat joonud paavstile määratud "mürgitatud kohvi"; see surm leidis küll aset, ent mürgi kohta polnud tõendeid. Teise jutu järgi olevat paavst kavatsenud Vatikani kõrgemaid ametnikke korruptsioonisüüdistuste tõttu vabastada; sellisest kavast ei ole tõendeid, kuigi paavst oli teadlik probleemidest Vatikani panga asjaajamises: tal oli olnud konflikt Vatikani pangaga, kui see mõni aasta varem oli VeneziasVeneetsias müünud ühe kirikupanga. Kiire palsameerimine äratas kahtlusi, et seda tehti [[lahkamine|lahkamise]] vältimiseks. Ent Vatikan rõhutas, et paavsti lahkamine on Vatikani seadustega keelatud. Hiljem selgus, et ka see pole tõsi: 1830 lahati paavst [[Pius VIII]] surnukeha. Lahkamisel ilmnes tõendeid selle kasuks, et Pius VIII võidi mürgitada.
 
Vatikani vastuolulised teated seoses Johannes Paulus I surmaga ja "ebatäpsed" avaldused selle kohta, kes leidis surnukeha, mida ta parajasti luges, millal ta leiti ning kas lahkamine on võimalik, kutsusid esile rea [[vandenõuteooria]]id, millest mitmed olid seotud Vatikani pangaga. [[David Yallop]]i raamat "In God's Name" ('Jumala nimel') esitas teooria, mille kohaselt paavst oli "potentsiaalseks ohuks" väidetava korruptsiooni tõttu Vatikani pangas, mille õige nimi on "Istituto per le Opere Religiose" (IOR), millesse olid segatud [[vabamüürlus]] ja [[maffia]] ning milles oli kaassüü Rooma kuurial. Kuigi Yallopi raamat paljastas mitmed Vatikani "ebatäpsed" avaldused mõne päeva jooksul pärast Johannes Pauluse surma ning äratas rahvusvahelist tähelepanu (isegi mõned kõrged kirikutegelased nõudsid surma enda uurimist), ei ole selles esitatud teooriat leidnud laia aktsepteerimist ning järgnev [[John Cornwell]]i raamat on neid õõnestanud. Ka filmis "Ristiisa III" kujutati Vatikani panga osalust organiseeritud kuritegevuses ning paavst Johannes Paulus I mõrvamiseni viinud intriige. Hiljuti teatati, et Johannes Paulus I surma uurimist on uuesti alustatud.
75 879

muudatust