Johannes Paulus I: erinevus redaktsioonide vahel

15. detsembril [[1969]] määras paavst [[Paulus VI]] ta [[VeneziaVeneetsia]] patriarhiks. [[5. märts]]il 1973 sai ta San Marco [[kardinal|kardinalpreestriks]]. Luciani pidas VeneziasVeneetsias 5 [[oikumeenia|oikumeenilist]] konverentsi ning [[anglikaani kirik]]u ja katoliku kiriku rahvusvahelise ühiskomisjoni kohtumise. [[1972]]–[[1975]] oli ta Itaalia Piiskoppide Konverentsi asepresident. Ta osales [[30. september|30. septembrist]] [[6. november|6. novembrini]] [[1971]], [[27. september|27. septembrist]] [[26. oktoober|26. oktoobrini]] [[1974]] ja 30. septembrist [[29. oktoober|29. oktoobrini]] [[1977]] maailma piiskoppide sinodil.

Johannes Paulus I oli esimene uuema aja paavst, kes oma pöördumistes ütles enda kohta "mina", mitte "meie", kuigi traditsioonitruud abilised, keda paavsti tagasihoidlik soojus ja mitteformaalsus pani kohmetuma, kirjutasid tema tegelikud kõned pressiteadete ja [[L'Osservatore Romano]] jaoks sageli formaalsemasse stiili ümber. Ta oli esimene paavst üldse, kes tegi end "inimnäoliseks" (ta tunnistas avalikult, et VeneziaVeneetsia patriarhiks määramine oli pannud ta punastama). Ta oli esimene paavst, kes keeldus ''[[sedia gestatoria]]'' 'st, kuni kardinalide surve veenis teda selle vajalikkuses, sest muidu usklikud ei näeks teda ([[Vatikan]]i ametiisikud ei öelnud talle, et nad häbenesid tema kohmakat lampjalgset kõnnakut, mis ei olnud nende meelest "kuninglik"). Ta oli esimene paavst, kes tunnistas, et paavstiks saamise väljavaade tundus talle nii kohutav, et teised kardinalid pidid teda julgustama seda vastu võtma "Tempestas magna est super me"). (Ta olevat konklaavile talle omase naeratusega öelnud: "Andku Jumal teile andeks, mis te minu nimel olete teinud.") Ta oli ka esimene paavst, kes keeldus tuhande aasta vanusest pompöössest paavsti kroonimise tseremooniast ja paavsti[[tiaara]]st, vaid ta pühitseti[[3. september| 3. septembril]] ametisse. (Igatahes vihjas ta oma abilistele ja meeskonnale, et ei pea end paavstiks sobivaks.) Johannes Paulus I andis katoliku kirikule üllatava alandlikkuse märgi; ka tema moto oli "Humilitas" ('alandlikkus').

Nagu ta ise tol kuulsal angelusel teatas, oli ta valinud kaksiknime "Johannes Paulus" (esimese paavstluse ajaloos) tänuavaldusena nii Johannes XXIII-le, kes oli nimetanud ta piiskopiks (ja kelle järglane ta oli VeneziasVeneetsias), ja Paulus VI-le, kes nimetas ta patriarhiks ja kardinaliks ning kelle järglane ta oli paavstina.

Kõige dramaatilisem on see, et paavsti keha [[palsameerimine|palsameeriti]] ühe päeva jooksul pärast tema surma, mis on vastuolus [[Itaalia]] seadustega (ent Vatikan ei ole Itaalia [[jurisdiktsioon]]i all). Tema surma ümber levisid mitmed kuulujutud: üks paavsti külastanud [[prelaat]] olevat [[audients]]i ajal mõni päev varem surnud, sest ta olevat joonud paavstile määratud "mürgitatud kohvi"; see surm leidis küll aset, ent mürgi kohta polnud tõendeid. Teise jutu järgi olevat paavst kavatsenud Vatikani kõrgemaid ametnikke korruptsioonisüüdistuste tõttu vabastada; sellisest kavast ei ole tõendeid, kuigi paavst oli teadlik probleemidest Vatikani panga asjaajamises: tal oli olnud konflikt Vatikani pangaga, kui see mõni aasta varem oli VeneziasVeneetsias müünud ühe kirikupanga. Kiire palsameerimine äratas kahtlusi, et seda tehti [[lahkamine|lahkamise]] vältimiseks. Ent Vatikan rõhutas, et paavsti lahkamine on Vatikani seadustega keelatud. Hiljem selgus, et ka see pole tõsi: 1830 lahati paavst [[Pius VIII]] surnukeha. Lahkamisel ilmnes tõendeid selle kasuks, et Pius VIII võidi mürgitada.