Muusikastiil: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
35. rida:
Heliloojad on olnud alati teadlikud muusikastiilide erinevustest. Selle kohta on teoreetilist informatsiooni ka rohketes traktaatides:
* Juba ühehäälset monoodiat viljelevad keskaja heliloojad kirjutasid erinevalt Halleluujasid ja missa Agnus Dei osi.
* [[Ferenc Liszt]] kirjutas erinevalt klaverile ja orkestrile.
Muusikastiilide erinevustest on alati olnud teadlikud ka teoreetikud ja kriitikud
* Muusika stiiliküsimused olid filosoofide jaoks pedagoogilistel põhjustel teemaks juba Vana-Kreeka.
* [[Johannes de Garlandia]] (13. sajand) eristasid
* [[Johannes de Grocheo]] (
Kuna hilisrenessansi ja baroki ajal muutusid stiiliküsimused üheks olulisemaks kirjandusteoorias, siis loomulikult jõudis sõna ‘stiil’ ka muusikast kirjutavate inimeste sõnavarasse.
Näiteks Monteverdi (nagu ka Philippe de Vitry enne teda C.P.E. Bach pärast teda) oli lisaks heliloojategevusele ka üks oma aja olulisemaid muusikateoreetikuid. Ta tegi selge vahe hilisrenessansi “esimese paktika” (prima pratica) ning varabaroki uue afektidel põhineva stiili, mida ta nimetas “teiseks praktikaks (seconda pratica) (the new affective styles of the early Baroque). Oma oma kaheksa madrigaliraamatu (1635) eessõnas teeb ta vahet stiilidel nagu stile concitato, stile molle ja stile temperato. Ühtlasi jagas ta ilmaliku muusika teatrimuusikaks (musica teatrale), kammermuusikaks (musica da camera) ja tantsumuusikaks (musica da ballo). ▼
▲Näiteks [[Claudio Monteverdi]] (nagu ka [[Philippe de Vitry]] enne teda
Kahe praktika võrdlus leidub ka Donil (Compendio, 1635), kes räägib “vanast stiilist” (stile antico) ja modernsest stiilist (stile moderno) ning Christoph Bernhardil (Tractatus compositionis augmentatus, c1657), kes räägib “tõsisest kontrapunktist” ehk “vanast stiilist” (contrapunctus gravis, stylus antiquus) ja “luksuslikust kontrapunktist” ehk “moodsast stiilist” (contrapunctus luxurians, stylus modernus). ▼
▲Kahe praktika võrdlus leidub ka Donil (Compendio, 1635), kes räägib “vanast stiilist” (''stile antico'') ja modernsest stiilist (''stile moderno'') ning [[Christoph
Bernhard võtab kasutsele ka figuuride õpetuse ( Figurenlehre) ja afektide õpetuse (Affektenlehre) kontseptsiooni, kombineerides neid stilistiliste detailide ja väljenduslike eesmärkidega, mis olid olulised barokkmuusika esteetikas. ▼
▲Bernhard võtab kasutsele ka
Kircher (Musurgia universalis, 1650) lõi oma muusikastiilide süsteemi, mis sai väga populaarseks. Ta eristas muusikastiile nende muusikalise eesmärgi, žanri, persooni, asukoha ja mooduse järgi. Isikust ja selle temperamendist sõltuvaid siile nimetas ta “muljestiilideks” (stylus impressus), kompositsioonitehnikast ja afektist sõltuvaid stiile “väljendusstiilideks) (stylus expressus). Hiljem eristas ta ka kirikustiili (stylus ecclesiasticus), kanoonilist stiili (canonicus), motetistiili (motecticus), fantaasiastiili (phantasticus), madrigalistiili (madrigalescus), melismaatilist stiili (melismaticus), koorilist teatraalset stiil )choriacus sive theatralis) ja insterumentaalstiili (symphoniacus). Teda järgisid ka Brossard (1703) ja J.G. Walther (1732). ▼
▲Kircher (Musurgia universalis, 1650) lõi oma muusikastiilide süsteemi, mis sai väga populaarseks. Ta eristas muusikastiile nende muusikalise eesmärgi, žanri, persooni, asukoha ja mooduse järgi. Isikust ja selle temperamendist sõltuvaid siile nimetas ta “muljestiilideks” (''stylus impressus''), kompositsioonitehnikast ja afektist sõltuvaid stiile “väljendusstiilideks
Hilisbaroki üldiselt heakskiidetud muusikastiilide klassifikatsioon oli kirikustiil (stylus ecclesiasticus), kammermuusikastiil (stylus cubicularis), lavastiil (stylus scenicus). ▼
▲Hilisbaroki üldiselt heakskiidetud muusikastiilide
Selline jaotus ilmus esimest korda Marco Scacchil (Breve discorso sopra la musica moderna, 1649) ning seda jätkas Berardi (Ragionamenti musicali, 1681) ja Mattheson (Das beschützte Orchestre, 1717; Der vollkommene Capellmeister, 1739; Grundlage einer Ehren-Pforte, 1740). Mattheson rääkis lisaks veel ka rahvusstiilidest, nagu inglise- ja prantsuse stiil (‘welschen und frantzösischen’). Sellest kirjutas ka Scheibe (Critische Musikus, 1745), lisades stiilifenomeni mõjutaks ka muusika esitamise praktika. Teda järgisid nii Bach, Telemann kui ka Rameau, kes hakkasid komponeerides tegema vahet kas teatud kindlatel stiilikategooriatel või rahvuslikel või kohalikel stiilidel. ▼
▲Selline jaotus ilmus esimest korda [[Marco
18. sajandi muusikas muutus oluliseks ka prantsuse ja itaalia muusika stiilierinevuste teadvustamine.
| |||