Reklaamipsühholoogia: erinevus redaktsioonide vahel

Võimsalt hakkas see valdkond arenema pärast [[II maailmasõda]], kus ühelt poolt olid eelduseks mitme mõjuka psühholoogia- ja sotsioloogiasuuna väljakujunemine ning teisalt olulised muutused majanduses, sh lühenes tootmistsükkel, arenensid uued tehnoloogiad ja kasutusele tulid uued reklaamivahendid ([[televisioon]]). Samuti kaasati üha enam [[psühholoog|psühholooge]] ja [[sotsioloog|sotsiolooge]] propaganda ning poliitilise tegevuse teoreetilisse põhjendamisse ja nõustamisse. ArenesidPeale selle arenesid välja reklaamiagentuurid. Ülikoolides hakati õpetama erikursusi [[sotsiaalpsühholoogia|sotsiaalpsühholoogilisestsotsiaalpsühholoogilise]] mõjustmõju, tarbija käitumisestkäitumise ja reklaamistreklaami erikursusi. Sel perioodil on eristatud kahte kaalukamat suunda: sotsiaalpsühholoogiline/sotsioloogiline (lähtub kommunikatsiooniteooriast ja moodsamast sotsiaalpsühholoogiast) ja [[Psühhoanalüüs|psühhoanalüütiline]]/freudistlik.

70-ndate lõpuks sai selgeks, et suures osas on reklaamitootminereklaamitootmisel parim ikkagi katse ja eksituse meetodil tegevusmeetod. Edu sõltus mitte niivõrd õigesti töötava, tarbijat kujutava teoreetilise mudeli olemasolust, kuivõrd reklaamitegijate kogemusest ja talendist. Aina rohkem ilmnes, et need [[Reklaamiapellatsioon|reklaamiapellatsioonid]], mis töötasid 50-ndatel, ei pruukinud hiljem enam toimida. Veelgi enam, inimesedsoodustas muutusidseda haritumaksinimeste parem haritus ja oskus reklaamitrikke nähti läbi näha. Kitsaskohad tulid välja ka reklaamide headuse hindamisel ja pikka aega arvati, et oluline on subjektiivne meeldivus. Kui hakati aga võrdlema reklaami meeldivustaset selle tegeliku mõjuga tarbija käitumisele, siis selgus, et need ei ole mitte alati üks ja seesama. VeelOluliseks peeti olulisekssamuti reklaami mäletamise efektiivsust. Uuringud (nt Ross, 1962) näitasid, et reklaami mõjul muutis oma eelistusi 10% vaatajatest ja paljud ostsid reklaamitavat toodet ka tegelikult. Reklaamitud toodet mäletas 45,8% ja ei mäletanud 40,7% inimestest, ehkseega polnud mäletamise põhjal järeldusi teha polnud mõistlik.

Praegusaja peamine reklaamipsühholoogia on eksperimentaalne, st seaduspärasuste kehtivust kontrollitakse empiiriliselt ja seejuures otsustavate sõltuvate muutujatena käsitletakse just neid nähtusi, mis reklaamitegijat sisuliselt huvitavad (millele reklaamitegevus tegelikult on tegelikult suunatud). Selline muutuja on eelkõige tarbija reaalne käitumine, mida ennustab omakorda hoiak käitumise objekti suhtes. Seepärast ongi reklaamipsühholoogia uusim siht kognitiivne suund.