Kuldar Sink: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→‎Elulugu: nii ei tohi linkida, ka typo par
P parandasin skripti abil kriipsud
18. rida:
Loomingulise elu vältel muutus Singi helikeel mitu korda radikaalselt. Esimesel, [[neoklassitsism (muusika)|neoklassitsistlikul]] perioodil mõjutasid tema loomingut ka [[Claude Debussy|Debussy]] ja [[Béla Bartók|Bartók]], siit pärineb tema [[kontsertiino]] flöödile ja kammerorkestrile ([[1960]]).
 
Teine periood kulges [[Uus-Viini koolkond|Uus-Viini koolkonna]] ja eriti [[Anton Webern]]i tähe all. Selle perioodi teoste hulgas on "Monotemaatilised etüüdid" klaverikvintetile ([[1964]]), kompositsioonid kahele klaverile ([[1964]]-[[1966]]), [[kammerkantaat]] "Aastaajad" ([[1965]]) ja [[kammersümfoonia]] nr 2 ([[1967]]).
 
Kolmas periood koosneb [[Aleatoorika (muusika)|aleatoorilistest]] teostest ja [[Häppening|häppeningidest]]. Nende seas on näiteks, "Muusikaliste sündmuste päevik III" neljale lauljale, neljale lugejale ja instrumentaalansamblile.
 
Järgnes vaikimise aeg, mil olulisim sündmus oli reis Kesk-Aasiasse. Sellest reisist, mille käigus Kuldar Sink tutvus kasahhi ja kirgiisi [[rahvamuusika]]ga, sai alguse uus periood tema loomingus. Selle esimene oopus – sonaaditriloogia "Mäed ning inimesed" klaverile - ongi kirjutatud Kirgiisias [[Issõk-Kul]]i järve ääres. Sellele perioodile on omane idalik lõpmatult kestev aeg ja vaba, improviseeringu sarnane areng. Samasse kuulub ka vokaaltsükkel [[Federico García Lorca|García Lorca]] sõnadele "Sünni ja surma laulud" ([[1985]]).
 
Viimast perioodi iseloomustab keele klaarimine ja lihtsustumine ning põhimõtteline [[eklektika (muusika)|eklektika]]. Enamik sellaseid teoseid on kirjutatud liturgilistele tekstidele; nende seas on "Maarjamaa missa", mis kestab rohkem kui kolm tundi.