Moraali genealoogiast: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
55. rida:
Halba südametunnistust nimetab Nietzsche tõsiseks haiguseks, mille algupäraks on instinktide kiire kasutuks muutumine ettearvatava ja reglementeeritud ühiskondliku elu tingimustes, mistõttu varem välja elatud tungid pöördusid nüüd sissepoole ja inimese enese vastu. “Vaenulikkus, julmus, himu jälitada, rünnata, vaheldust leida, purustada – kõik see on pööratud nende instinktide kandja enda vastu – ''see'' ongi “halva südametunnistuse” algupära.” (lk 96)
Esimeste ühiskondliku organiseerumise vormide ehk riikide eelkäijate tekke paneb Nietzsche samuti võimutahte arvele, eitades riikide tekkimisel [[ühiskondlik leping|ühiskondliku lepingu]] teooriat. Ta leiab, et arhailine ühiskonnakorraldus oli julm ja vägivaldne ning selle kehtestasid vallutajad tänu heale sõjalisele organiseeritusele ja korralduslikule üleolekule endast arvult suuremast inimmassist. “Niisuguste olenditega pole keegi arvestanud, nad tulevad nagu saatus: ilma põhjenduseta, arutult, hoolimatult, ettekäändeta, nad on kohal nagu välk, liiga hirmsalt, liiga äkki, liiga veenvalt, liiga “teistmoodi” selleks, et keegi neid isegi vihkaks. Nende töö on instinktiivne vormide loomine, vormide pealevajutamine, nendest vähem vabatahtlikke, vähem teadvustunud kunstnikke polegi olemas – õige pea on seal, kuhu nad ilmuvad, kohal midagi uut – võimumoodustis, mis ''elab'', milles osad ja funktsioonid on piiritletud ja koordineeritud, kus pole kohta millelgi, millesse enne poleks sisse pandud “tähendust” terviku vaatepunktist.” (lk 98) Kuna sellised inimesed isegi ei tea, mis on süü või vastutus, siis ei ole neil ka halba südametunnistust, kuid see ei oleks saanud tekkida ka ilma nendeta, sest kohanemine ühiskondliku elukorraldusega jättis kogukonna liikmed janunema kaotatud vabaduse järele ning see sissepoole pööratud, pärsitud vabaduse instinkt pani kasvama ka halva südametunnistuse.
Süümepiinade vägivaldne algus lõi pinnase inimese julmuseks iseenda vastu, inimene asus iseennast vormima ja kujundama, et olla parem ja ilusam – sellest ka isetuse, enesesalgamise ja ennastohverdava tegutsemise paradoksaalne ilu. Nauding, mida eneseohverdaja tunneb, on otseselt seotud julmusega.
Võlasuhe on ajalooliselt kehtinud ka elavate inimeste ja nende esivanemate vahel ning uus põlvkond on pidanud austama oma eelkäijate saavutusi ning neile oma võlga kõikvõimalike ohvrite näol tagasi maksma. Mida tugevamaks muutub sugukond, seda suurem on elavate hirm oma eellaste ees ning koletislikku esivanemat hakatakse lõpuks jumalaks pidama. Seega on ka jumalate algupära kartuses ning ka jumalale ollakse võlgu ja otsitakse lunastust. Kristluses kui monoteistlikus kultuuris on võlatunne saavutanud maksimumi ning ehkki usu üldise nõrgenemise tulemusel oleks võinud oodata selle lõplikku kõrvale heitmist, ei läinud see siiski nii, sest võla ja kohustuse mõiste moraalistamine ja nende tõrjumine halba südametunnistusse ei lasknud võlgnikul ka jumala eitamise läbi vabaks saada, vaid pani ta tundma, et ilma jumalata on üldse kõik teed lunastusele sulgunud. Sellest järgmine samm on “kristluse geniaalne trikk” (lk 106), millega Jumal võtab inimese võla ja karistuse enda peale, võlausaldaja ohverdab end võlgniku eest.
Sissepoole pööratud julmuse viimane etapp on seega teatav tahte-hullumeelsus: “inimese ''tahe'' leida end olevat süüdi ja kõlbmatu kuni lunastamatuseni, tema ''tahe'' mõelda end karistatuks, ilma et see karistus iial võiks saada ekvivalentseks süüga, tema ''tahe'' nakatada ja mürgitada karistuse ja süü probleemiga asjade aluspõhja, et endale sellest “kinnisideede” labürindist alatiseks väljapääs ära lõigata, tema ''tahe'' kehtestada ideaali – “püha Jumala” ideaali –, et selle palge ees olla käegakatsutavalt kindel oma absoluutses väärituses.” (lk 107)
Samal ajal leiab Nietzsche, et kristlusele omane enesepiitsutamine ei ole tingimata põhjustatud jumala mõistest kui sellisest, sest Kreeka jumalad ei pannud inimest iseenda vastu vägivallatsema ning võtsid enda peale pigem süü kui karistuse. See jättis inimestele võimaluse ennast õigustada ka siis, kui nad olid midagi halba teinud, ning täieliku võimatuse ja lunastamatuse tunnet ei tekkinud.
===Kolmas traktaat. Mida tähendavad askeesi-ideaalid?===
| |||