Moraali genealoogiast: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
52. rida:
Nietzsche heidab moraaliajaloo uurijatele ette, et need ajavad karistuse päritolu segamini selle eesmärgiga. Tema enda ajaloometoodika järgi tuleb asja tekkepõhjus ja tema lõplik kasulikkus rangelt lahus hoida: “... kõik otstarbed, kõik kasulikkused on vaid selle ''märgid'', et mõni võimutahe on võtnud võimust millegi vähem vägeva üle ning on temasse omalt poolt verminud mingi funktsiooni tähenduse”. (lk 86) Nähtuse või tava areng pole kindlasuunaline liikumine mööda loogilist ja lühimat rada eesmärgi suunas, vaid suhteliselt juhuslike tõlgenduste ja kohanduste ahel, milles rohkem või vähem sõltumatud ja omaette toimuvad allutamisprotsessid üksteisele järgnevad. “Vorm on voolav, aga “tähendus” on seda veel enam...” (lk 87)
Nii on ka karistus kui protseduur vanem ja varasem kui selle kasutamine karistusena. Karistuse päritolu ulatub tagasi aega, mil karistust selle praeguses vormis veel ei tuntudki. Sel puudub üks ja ainus otstarve, selle asemel on terve rida erinevaid tähendusi, mis lõpuks koonduvad ühte ning neid on raske teineteisest lahutada ja analüüsida, tervik on täiesti määratlematu. (lk 89) Protsessi, millega üks tähendus asendatakse teisega, juhib võimutahe, mis on kogu inimtegevust läbiv domineerimisinstinkt. Nietzsche loetleb üksteist erinevat karistuse otstarvet (või tähendust) ning pakub, et neid on veel palju rohkem. Karistusel puudub aga süütunde ja südametunnistuspiina esile kutsumise funktsioon. Vangide psühholoogia uurimine on näidanud, et karistus muudab tuimaks ja külmaks, kontsentreerib ja teravdab võõrandumistunnet. Pigem on karistus ajalooliselt süütunnet just pärssinud, sest karistatav näeb, et laiduväärseid (karistavaid) vägivallategusid tehakse vähimagi südametunnistuspiinata, kui need on võimu poolt sanktsioneeritud ja õigluse teenistuses. Karistuse tegelik mõju väljendub inimese üldises arukuse suurenemises, mälu pikenemises ja ettevaatlikkuses. Karistus on inimese muutnud taltsamaks ja kartlikumaks, kuid mitte paremaks, pigem vastupidi.
Halba südametunnistust nimetab Nietzsche tõsiseks haiguseks, mille algupäraks on instinktide järkjärguline kasutuks muutumine ettearvatava ja reglementeeritud ühiskondliku elu tingimustes, mistõttu varem välja elatud tungid pöördusid nüüd sissepoole ja inimese enese vastu. “Vaenulikkus, julmus, himu jälitada, rünnata, vaheldust leida, purustada – kõik see on pööratud nende instinktide kandja enda vastu – ''see'' ongi “halva südametunnistuse” algupära.” (lk 96)
===Kolmas traktaat. Mida tähendavad askeesi-ideaalid?===
| |||