Erinevus lehekülje "Moraali genealoogiast" redaktsioonide vahel

===Teine traktaat. "Süü", "halb südametunnistus" ja muu seesugune===
 
Teises traktaadis esitab Nietzsche hüpoteesi, et moraali põhimõistete, nagu “süü”, “südametunnistus” ja “kohus” algupära on “võla” mõistes ning et karistuse institutsioon on tagasi viidav võlausaldaja ja võlglase vahelisele lepingusuhtele. Karistus oli algselt tehing, millega indiviidile tekitatud kahju kompenseeriti süüdlasele põhjustatud valuga, kuid seejuures ei lähtutud moraalikaalutlustest, nagu süüdlase vaba tahe või tema vastutus oma tegude eest, vaid karistus oli lihtsalt kahjukannataja viha väljendus ning nauding sanktsioneeritud vägivalla tarvitamisest, st teise inimese kannatama panemisest. Seega on süü ja südametunnistuse kujunemine tihedalt seotud vägivallaga: “Ja kas ei võiks lisada, et too maailm ei ole õieti kunagi päriselt lahti saanud teatud vere ja piinamise lõhnast (isegi vana Kanti kategooriline imperatiiv lõhnab julmuse järele...)? (lk 70) Sellegipoolest leiab Nietzsche, et ajal, mil inimesed oma julmust veel ei häbenenud, oli elu rõõmsam, sest inimesed ei olnud veel kaotanud usaldust “elu mõistatuse” (lk 73) vastu ning võltsmoraali ei olnud.
 
Kannatuse kui tänapäeva “elu kõige hullema küsimärgi” (lk 73) puhul on oluline, et hirmsaks ei ole peetud mitte niivõrd kannatusi endid, kui kannatuste mõttetust. Nietzsche märgib, et mõttetute kannatuste talumatus võis olla üks motiive, tänu millele tekkis kujutlus jumaluste ja üleloomulike olendite olemasolust, sest neid sai kujutleda juuresolevaks ka varjatud kannatuste puhul. Ühtlasi andis see aga õigustuse ka selliseid kannatusi põhjustada, kuna seda peeti jumalatele meelepäraseks.
 
===Kolmas traktaat. Mida tähendavad askeesi-ideaalid?===