Kristlus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
12. rida:
 
==Ajalugu==
 
{{vaata|Algkristlus}}
Jeesuse õpetust levitasid eelkõige tema järgijad, kes moodustasid algse [[kirik]]u ([[algkristlus]]). Algkristlus, 30. aastast [[pKr]] kuni 150. aastani pKr oli aeg esimeste koguduste moodustumisest Juuda ja [[Galilea]] maakondades kuni [[kogudus]]te levimiseni üle [[Rooma impeerium]]i idaosa ja Iraani (Partia) impeeriumi lääneosa suurematesse linnadesse. Sellel ajal valmisid olulised tekstid, mis hiljem [[Uus Testament|Uue Testamendi]] koosseisu arvati, ja tähtsamad kirjad, mis leiti [[Nag Hammadi kirjad|Nag Hammadist]].
 
Samatähenduslikult algkristlusega kasutatakse vahel mõistet varakristlus, kuid varakristlus võib tähistada ka aega kuni riigikiriku ja ristiusu tekkimiseni (4. saj pKr). Algkristlus oli salliv ([[pluralism|pluralistlik]]) liikumine, mis hõlmas suurt hulka erinevaid rühmitusi ja arusaamu. Algkristlus oli vägivallatu. Kuigi [[Jeesus Natsorai]] ei rajanud kirikut kui organisatsiooni, on enamus algkristluse uurijaid kindlad, et kristlus kasvas välja Jeesus-liikumisest (28.–30. aastal pKr).  
 
Algkristlased laenasid [[juutlus]]est ja [[antiikkultuur]]ist väljendusvormid ja sisu. Algkristlased, [[Jeruusalemma algkogudus]]es ja Galilea algkogudustes tuginesid juudi tarkuskirjandusele ja kreeka-rooma filosoofilisele kirjandusele. Algkristlased võtsid omaks palju juutluse ja antiikkultuuri väärtushinnanguid, olles lahutamatult seotud judaistlike juurte ning [[hellenism|hellenistliku]] kultuuriga. Esimeste aastakümnete kristluse algusest tunnistav vanim tekstilõik on 1Kr 15:3-7. Selles on kaks arengusuunda: [[Peetrus]], "12" ja 500 ning [[Jaakobus (Jeesuse vend)|Jaakobus]] ja "[[apostlid]]". Arvatavalt Jaakobus ja [[apostel|apostlid]] tegutsesid [[Jeruusalemm]]as (ja Juuda maakonnas) ning Peetrus ja "12" Galileas.
[[File:Roman empire 395.jpg|pisi|300px|[[Rooma keisririik]] 395. aastal]]
Jeesuse õpetust levitasid eelkõige tema järgijad, kes moodustasid algse [[kirik]]u ([[algkristlus]]). Esimeste sajandite jooksul m.a.j kasvas seekristlus teistest [[kultus]]test ja religioonidest suuremaks. Kristuse õpetust levitasid eelkõige Jeesuse [[apostel|apostlid]], kellest tähtsaimad on [[Peetrus]], [[Apostel Johannes|Johannes]] ja hilisem liitunu [[Paulus]]. Esimesed [[Varakristlus|varakristlaste]] järglas[[kogudus]]ed tekkisid [[1. sajand]]il [[Jeruusalemm]]as ja [[Galilea]]s, seejärel [[Antiookia]]s ja [[Damaskus]]es, misjärel tõenäöliselt [[Babüloonia]], [[Armeenia]] ja [[Gruusia]] aladel. Läbi [[Väike-Aasia]] levis ristisuk [[Balkani poolsaar]]e aladele, [[Egeuse meri|Egeuse mere]] äärsetele [[Vana-Makedoonia]] ([[Philippi]]) ja Kreeka ([[Thessaloniki]], [[Kórinthos]]) aladele. Õpetus levis ka lõunas [[Aleksandria]]sse ning [[Põhja-Aafrika]] aladele. Ajalooliselt oli Egiptus üks oluliseim kristlik piirkond, üks kristluse hälle, mis tänapäevaks on aastasadadega islamiseerunud. [[Lähis-Ida]] oli algselt kristluse kants, kust see kiirgus [[Aafrika]]sse, [[Aasia]]sse ja läbi [[Konstantinoopol]]i Euroopasse. Ajalooliselt olid kristlikud piirkonnad tänapäeva [[Jordaania]], [[Palestiina]], [[Süüria]], [[Türgi]] ning [[Rooma keisririik|Vana-Rooma keisririigi]] Aafrika provintsides (tänapäeva [[Liibüa]], [[Tuneesia]], [[Alžeeria]]) oli kristlus üsna levinud. Tänapäevaks on need alad aastasadadega [[islam]]iseerunud. Lõuna-Euroopas levis õpetus Vana-Rooma impeeriumi pealinna Rooma ning sealt edasi impeeriumi aladele.
 
Aastal [[380]] sai kristlus [[Rooma keisririik|Rooma keisririigi]] ametlikuks usuks ja levis hiljem üle kogu maailma. Tänapäeval jaguneb kristlik kirik kolmeks tähtsamaks kirikuks: [[Rooma Katoliku Kirik|roomakatoliku]], [[protestantism|protestantlikuks]] ja [[õigeusk|õigeusu]] kirikuks.