Laktoositalumatus: erinevus redaktsioonide vahel

Laktoositalumatuse diagnoosiks on levinuim meetod laktoosi eemaldamine dieedist. Toetavateks diagnostilisteks testideks on vesiniku hingamise test, laktoosi tolerantsustest ja väljaheidete happelisuse analüüs.

Laktoositalumatuse levimus on teadmata<ref>https://www.nichd.nih.gov/health/topics/lactose/conditioninfo/Pages/diagnosed.aspx National Institute of Diabetes & Digestive & Kidney Diseases</ref>. Põhja-Euroopas esineb laktaasi vähenemist vananedes vaid 10% populatsioonist, Aafrikas ja Aasias võib laktaasi vähenemine ulatuda 95 protsendini populatsioonist. Laktoositalumatuse esinemine patsientidel ilmneb hilises lapsepõlves või täiskasvanueas. Laktoosi seedimise võimekus täiskasvanueas arvatakse olevat arenenud viimase 10,000 aasta jooksul<ref>https://link.springer.com/article/10.1007/s00439-008-0593-6 Lactose digestion and the evolutionary genetics of lactase persistence, Human Genetics, 2009</ref>.

Väljaheite analüüsi kasutatakse väikelastel ja imikutel, kelle jaoks võivad teised testid olla riskantsed. Imikule antakse laktoosi. Seejärel uuritakse imiku väljaheidet ning otsitakse teatuid happeid, mis moodustuvad, kui laktoos ei ole ära seeditud. Laktoositalumatusega on tegemist kui väljaheite pH on madalam kui 5,5.<ref name="tsöliaakia"/><ref name="niddk"/>