Baltisakslased: erinevus redaktsioonide vahel

(→‎Välislingid: {{Mall:Eesti artiklid}})
Siiski jäid baltisakslased Vene tavateadvuses kuni impeeriumi lõpuni välismaalasteks. Ohvitserkonna komplekteerimine oli baltisakslaste keskne kuni 18. sajandi keskpaigani. Domineerivat rolli hakkasid baltisakslased etendama ka [[1731]]. aastal asutatud [[kadetikorpus]]tes, mis oli esimene kõrgem sõjaline õppeasutus Venemaal. Kadetikorpuse komplekteerimisel oli kindel norm (25%), kui palju iga-aastastest uutest õpilastest pidid olema baltisakslased. Seda põhimõtet järgiti ning võeti 18. sajandi kesksel aluseks ka üldse sõjaväe komplekteerimisel. Baltisakslaste silmapaistev positsiooni Vene ohvitserkonnas püsis kuni impeerium lõpuni. Vene-Prantsuse sõja ajal oli baltisakslaste silmapaistavaimaks esindajaks šoti juurtega kindral [[Michael Andreas Barclay de Tolly|Barclay de Tolly]] (oli vahetult enne sõda sõjaminister; teda mittesallinud venelastest kindralkond lõi temast kuvandi, kui rahvavaenlasest nr 1, mistõttu peetakse Vene-Prantsuse sõja kõige olulisemaks figuuriks [[Mihhail Kutuzov]]’it, kes siiski ei olnud eriti geniaalne väejuht).
 
Impeeriumi kokkuvarisemise eel hakkasid baltisakslaste impeeriumi teenistusest lahkuma (seotud suhtumisega neisse). Probleem ei olnud mitte tsaari poolt vaadatuna, vaid ühiskonnas laiemalt. Vene ühiskonna negatiivne suhtumine baltisakslastesse oli tuntav juba 18. sajandil ning eriti jõuliselt tuleb esile 19. sajandil. Selle põhjuseks oli baltisakslastele loodud eelistatud positsioon. Kuigi palgavahe likvideeriti 18. sajandi lõpuks, püsis seisukoht baltisakslastest, kui paremini tasustatud ning kiiremini karjääri tegevatest inimestest, tavaarusaamas edasi. Baltisakslased edenesidki ametiredelil kiiremini, kuid põhjuseks oli siin oma kohustuste parem täitmine. Laiema avalikkuse negatiivne suhtumine baltisakslastesse tuleb 19. sajandi keskpaigas esile seoses tollase avalikustamisega ([[Aleksander II]] reformide ajastu), kui hakatakse rääkima nende eelistatud positsiooni põhjustest. Alates venestusest [[1860. aastad|1860. aastail]] hakkasid baltisakslased tuge otsima [[Saksamaa]]lt. Seoses Saksamaa ühinemisega nähakse baltisakslasi aga Saksamaa käsilastena. Negatiivse suhtumise kujunemine mõjutab ka baltisakslaste käitumist, kes alates 19. sajandi keskpaigast jätkavad küll teenistust Vene impeerium võimustruktuurides, kuid mitte enam vaimustusega. Kõigele vaatamata jäävad baltisakslastebaltisakslased keisrile (aga mitte Venemaale), selle võimu lõpuni, truuks.
 
Saatuslikuks sai baltisakslastele [[Esimene maailmasõda]], mis tõi kaasa venestusmeeleolu tugevnemise ja saksavastased repressioonid. 1917. aastal kaotati Venemaal isevalitsus, mis oli ainus baltisakslaste seos Venemaaga.
Anonüümne kasutaja