Dharmapāla: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:Yamantaka-pool-vanTao.gif|thumb|Yamantaka-pool-vanTao.gif]]

 

 

[[Pilt:Yamantaka-pea-vanTao.gif|thumb|Yamantaka-pea-vanTao.gif]]

 

[[Pilt:Vadzrapani vanTao.gif|thumb|[[Vadžrapani]] ]]

[[Vaim]]ude lepitamine ehk vaigistamine on praktika, mis on sama vana kui tiibeti budism. See pärineb ajast, mil [[Tiibet]]i kuningas [[Trisong Detsen]] kutsus [[India]]st õpetaja [[Šantaraksita]], et ta õpetaks [[tiibet]]lastele [[buddhism]]i. Kohalikud vaimud olid aga uue [[religioon]]i vastu vaenulikud ning [[Šantaraksita]] soovitas kutsuda Guru [[Padmasambhava]], kes tuli [[Tiibet]]isse ja alistas enamuse vaenulikest vaimudest ning sidus nad vandega [[buddhism]]i [[kaitsja]]teks.

Näiteks selline lugu: “Kui Guru [[Padmasambhava]] oli teel läbi [[Nepal]]i [[Tiibet]]isse ning jõudis [[Manyud]]i üritas vaenulik jumal nimega [[Dsamun]] teda hävitada, surudes ta kahe mäe vahele, aga [[Padmasambhava]] sai tast jagu kasutades oma irdhi-väge lennates üle taeva ja siis sai [[Padmasambhava]] talt lubaduse hakata lamaismi kaitsma”

 

 

Grupp [[jumalus]]i, keda tuntakse [[usukaitsja]]te nime all – ''chos skyong'' (sanskr. ''dharmapāla'', ''dvārapāla''), on reliogioosse seaduse kaitsjad. [[Tiibet]]i keeles on nende kohta olemas veel nimetus – ''bstan srung ma'' “'''Budistliku doktriini kaitsjad'''” või lihtsalt srung ma “kaitsjad”. Selle viimase termini all mõistatakse ka kahjulikke, mitte budistlikke [[vaim]]e. Veel on olemas termin dam cam – “need kes on vandega seotud” , nimetus, mis on antud mitte budistlikele [[jumalus]]tele, kes hiljem allutati ja sunniti [[kaitsja]]teks hakkama. ''Dharmapālasid'' kujutatakse tavaliselt raevukatena, relvadega vehkivatena, purustades inimesi või üleloomulike vastaseid oma jalge all. Tihtipeale kutsutakse neid ka nimega dregs pa , “upsakad”, “kõrgid” väljend, mis on tuletatud et neid kujutatakse raevukate, upsakate ilmetega.

 

''Dharmapāla'' (sanskriti keeles “'''dharma kaitsja'''”) on budistlikus [[mütoloogia]]s [[jumalus]], kes kaitseb [[Buddha]] õpetust ja iga budisti eraldi. ''Dharmapālade'' rühma budistlikus [[panteon]]is on raske täpselt piiritleda, nende hulka arvatakse sageli ka [[jidam]]id ja erinevate budistlike rahvaste kohalikud [[jumal]]ad. [[Tiibet]]is kasutatakse ''dharmapāla'' kõrval ka nimetust ''drag-gšed'' (“hirmus timukas”).

 

 

Enamus kaitsjaid ilmuvad raevukatena. Isegi need vähesed, kes ilmuvad rahumeelsetena, on võimelised kiiresti võtma raevuka vormi. Raevukaid jumalusi kujutatakse tavaliselt tüsedate, lühikeste, kuid tihketena, tugevate jäsemete ja paljude peadega. Nende värvused on erinevad ning selle kirjeldamiseks kasutatakse värvikaid väljendeid: näiteks võib kaitsja olla “must nagu kalpa lõpus ilmuv must pilv” ning “punane kui värviring, mis tekib kui päike tõuseb ning tema kiired põrkuvad vastu suurt korallmäge” jne. Tihti mainitakse, et kaitsjate kehad on määritud kokku seesami õli ja tuhaga, mis on võetud surnute tuleriidalt. Nahk on kaetud sularasva ja vereplekkidega ja inimrasva laikude ja täppidega. Naissoost kaitsjad on samasugused ja neid kujutatakse koledate naistena, kellel on pikad, kõhnad rinnad ja suured seksuaalorganid, väheseid kujutletakse ilusate noorte neidudena. Nägudel on neil kõigil tigedad grimassid – suud avatud, suured kihvad välja paistmas (tihti öeldakse, et need kihvad on vasest või rauast). Suust tuleb välja haiguse udu ja kui nad hingavad nina kaudu välja tõuseb suur torm. Nende esileulatuvad, verest valguvad silmad jõllitavalt tigedalt ning tavaliselt on neil laubal veel kolmaski silm. Juuksed on mõnikord lahtiselt ja võidunud, enamasti siiski on juuksed kinni seotud patsi ning paelana kasutatakse madusid. Soenguid on erinevaid ja neil on erinevaid tähendusi. On olemas ka üks väiksem grupp jumalusi, kelle kohta öeldakse, et neil on juuste asemel maod.

 

Osa usukaitsjaid ilmuvad alasti, kuid enamus on siiski riietatud, riietus varieerub suuresti – alustades lihtsast niudevööst või räbalatest lõpetades kogukate raskete kaunistuste ja siidiga. Niudevöö on enamasti valmistatud tiigrinahast, vahel jämedast riidest – re sde, vahel härjanahast või äsjanülitud jaki nahast. Böni päritolu jumalatele on eriomane kanda niudevööd, mis on valmistatud ühest tuhandest khyungi[27] tiivast või inimsüdamest. Mõned kannavad preestri, mõned tiibeti aristokraatiale omast riietust. Üks eriline riietus on veel - must ürp, pikkade varrukatega - selline rüü, mida kannavad musta mütsi maagid (zvha nag). Vöö, mis erinevaid riietusi koos hoiab, on tihti siidist, juveelidest, kullast ja türkiisist, vanematel jumalustel aga tihtipeale soolikatest ja madudest, näiteks Šrī Devī ja Mahākāla riided on kokku seotud “nāgade kuningaga”. Üldiselt kannavad silmapaistvamad kaitsjad elevandinahka või inimesenahka. Eriskummaline kaunistuse tüüp on go zu, mis võib koosneda jaki või lamba nahast, kuid samuti kullast, mu men kivist, jääliustikest ja valgetest pilvedest. Heroilised meessoost kaitsjad (dpa’po) kannavad soomusrüüd, mis on valmistatud kas kullast, vasest, hõbedast, korallidst, juveelidest, ninasarviku nahast või skorpioni koorest. Soomusrüüde ühenduskohad on valmistatud isase paabulinnu kaelakarvadest. Kiivrid on valmistatud samast materjalist kui turvised. Dpa ’po kaitsjad kannavad kõrge säärega, enamasti mongoolia tüüpi nahast saapaid. Heroiliste kaitsjate riietusse kuulub veel tiigrinahast nooletupp (stag gdong), vibu hoidja leopardi nahast (gzig shubs) ja kilp ninasarviku nahast (bse phub), mida kantakse seljal. Eespool on tavaliselt peegel (me long) koos konkreetse jumaluse “seemne silbiga” (sa bon) kirjaga keskel. Raevukad jumalad kannavad kaunistusi, mis on valmistatud inimluude vanikutest ja 50 või 51st värskest inimpeast. Kaunistuste hulka kuuluvad veel rohelised kaelakeed, vanikud, mille moodustavad tuhat päikest ja tuhat kuud ja türkiisist, kullast ja lilledest pärjad. Nad kannavad käe ja jalavõrusid ja kõrvarõngaid, on kaks jumalust, kes kannavad eriskummalsii kõrvarõngaid – Palden Lhamo (dPal lden lha mo) ja Sergy Purima (gSer gyi spu gri ma)– ühes kõrvas on neil madu ja teises lõvi.

 

Enamus usukaitsjaid on seisvas või tantsivas asendis, seistes kas lahtise lootoslille või inimkorjuse peal. Samuti võivad nad ratsutada erinevate loomade või lindude seljas. Lindudest on näiteks vares, kaaren, khying, papagoi, raisakotkas jne. Loomadest on muidugi enimlevinud ratsuks hobune, kes peab olema musta värvi ning valgete kapjadega. Tiibeti traditsiooni kohaselt ei tohi sellise hobusega kunagi sõita preester, kuid ta on ideaalne sõjamehe jaoks. Hobused võivad veel olla kuldsed, kristalsed või kollased türkiisist lakaga jne. Srin po deemonite (tänapäeval samastatakse India rāksasas’ega) ratsuks on srin po’i bong bu – punane eesel, valge kõhuga. Sellele sarnanased ratsud on näiteks veel must muul kollase koonuga ning Palden Lhamo kolmejalaline muul. Ratsu, mis on tõelislt Tiibeti enda päritolu loom, on aga jakk. Ratsudeks on veel ka elevandid, karud, hirved, lõvid, pühvlid, kaamlid, hundid, mustad koerad, mustad lambad, metssead, ahvid, rotid jne.

 

 

 

Kaitsjate relvad on mõeldud hävitama budismi vaenlasi – preestreid, kes rikuvad oma vannet, ülejooksikuid jne. Mõõgad on valmistatud rauast, vasest, kristallist, kullast või isegi elustatud laipade keeltest. Mõnedel mõõkadel (ral gri) on skorpionikujuline käepide ja mõõgatervaikud, mis kujutavad leeke, nii on näiteks kujutatud “tarkuse mõõk” (ye shes ral gri). Saabel (shab lang) on tavaliselt kullast, kuid seda kasutatakse vähem. Nuga (gri) on vahel mürgitatud, mõnikord kirjeldatud lihuniku punase noana (bshan gri dmar po). Eriline nuga on chu gri, millel on lainekujuline tera. Olulised relvad on veel hakkimiskirves (grig gug, snskr: karttikā), mille käepide on piksenoole kujuline ning seda kasutatakse “vaenlaste elujuurte ära lõikamiseks ning deemonite loomise takistamiseks”. Veel on zilett (spu gri). Odad, mida nad kannavad, on enamasti rauast, vasest, hõbedast, kullast, kristallist, türkiisist või korallist valmistatud. Neil on veel erilised piigid, mis on valmistatud rāksasī reieluust (srin mo’i rkang gi mdung ring). Kõige olulisem relv, mida btsan deemonid kannavad, on btsan mdung, mis on punane oda verestniisutatud ripatsitega. dBal klassi böni jumalused kasutavad bse mdung oda – punase ninasarviku oda , mille odavars on selle nahaga kaetud. Üks oluline atribuut kaitsjate juures on “Võidulipp” (rgyal mtshan; sanskritis dhvaja). Selliseid lippe kannavad ka böni jumalused. Enamasti on need tehtud siidist, kuid on ka juhtumeid, kus see on valmistatud inimnahast. Lipuotstel on looma pea – kas makara, tiiger, hunt, saarmas, hani, kass, paabulind, konn, uss, skorpion või kilpkonn. Veel üks märkimisväärne atribuut on kolmnurk (rtse gsum). Vahel on see kaunistatud piksenooltega ja värviliste siidiribadega. Sarnast kolmnurka, või kolmharki kannavad ka böni jumalad. Peale selle on veel sellised relvad nagu: kirves, sirp ja konks. Viimast kasutavad kaitsjad, et tuua oma jõudusid kolme maailmasse. Olulised on vibu ja nooled, kasutatakse aga ka haamrit, keppi ja hobusepiitsa. Eriline maagiline relv on khram shing, maagiliselt sälgutatud kepp. Lingu (zhags pa) kasutavad kaitsjad vankumatute ja kahjulike deemonite kinni sidumiseks, või et püüda nende eluhinge ja elujõudu. Kaitsjate püünistele on enamasti kinnitatud välgunooled, mõned neist on mürgitatud madudest, mõned juveelidest, välgust, veest, päiksekiirtest, õhust, soolikatest jms koosnevad. Eriline püünis on sini-punane nöör (sngo dmar thag pa), mida kannavad böni jumalad. Haigust toovad jumalad kannavad veel kotti, mis on täidetud haigustega (nad zhags), näiteks kotti leepratõve pisikutega. Tiibetis vaimude väljaajajad kohtuvad veel tihtipeale maagilise pistodaga (phur bu, phur pa, snskr: kīla). Erinevate instrumentide hulka, mida dharmapālad kannavad, kuulub ka inimpealuust valmistatud nõu. Neid kasutatakse söögi ja joogi annetamiseks. Need peavad sisaldama nelja sorti verd: sooja inimese aju ja verd, surematuse amrtat, juveele, gtor ma, värskelt inimsüdamest käristatult. Iseloomulike asjade hulka kuulub veel juveel – enamasti on see soovetäitev juveel (yid bzhinnor bu sanskr: cintāmani), mida kutsutakse ka juveeliks, mis täidab 9 sorti soove. Mõned usukaitsjad kannavad ka muusikalisi instrumente- inimkoljust tehtud trumme, kašuu puust tehtud trumme, vms valmistatud trumme, trompetit inimese reieluust, kella (dril bu), jms. Piksenool (rdo rje, sanskr: vajra) on ehk kõige tuntum ja olulisem rituaalne objekt, mida kasutavad budistlikud preestrid. Samuti on ta mitmete usukaitsjate atribuut. Peale selle kõige võib kaitsjate juurest leida veel selliseid asju: inimpealuudest palvekeed, väljarebitud, verest tilkuvad südamed, sisikonnad, inimese käed ja jalad, lapse surnukeha, helepunast värvi surnukehad, vaenlase serveeritud pea, tiigri pea, buda kujutis, päikse ja kuu sümbol, täringud, pähklid, sidrun (bījapūra), erinevad lilled – sinine ja punane lootoslill, oksake, viljapea, rohupõõsas jne.

 

 

Usukaitsjate elupaigaks kujutletakse tavaliselt lossi või paleed, mis on ehitatud pealuudest ja kontidest ning mis asub kaljul keset möllavat veremerd. Lossidel on 9 nurgatorni – see oli kombeks juba Tiibeti vanade jumaluste kujutamisel. Rahumeelseid jumalaid kujutletakse olevat kaunil maastikul. Aga preester, kes kohtub kaitsjaga, peab kõigepeal ette kujutama endale tema elupaika ning selles lahtist lootosõit, millel kaitsja asub. Kõige lõpuks kujutab ta ette kaitsjat ennast, kelle ta loob kasutades vastavat seemnesilpi ning kujustades kõik tema väiksed ja suured atribuudid. Mõned kaitsjajumalused moodustavad vennaskondi ja õeskondi. Paljudel on ka oma õukond, kelle seas on siseminister (nang blon), välisasjade minister (phyi blon), armee ülemjuhataja (dmag dpon), ohvitserid (las mkhan) ja kullerid (pho nya). Nad on tihtipeale loomad, kellel on ühine nimetus spyan gzigz. On veel erinevad kaaslased – preestrid, relvastatud mehed, mustad naised ja noored tantsijad. Pühenduse saanu jaoks on nad kõik aga usukaitsja emanatsioonid või emanatsiooni emanatsioonid, loodud kaitsja enda poolt, et toime tulla kõigi temale asetatud ülesannetega.

 

 

Raevukatele jumalustele ohverdamiseks valmistav ohvrikook (gtor ma; sanskriti torma) koosneb lihast ja luudest, verest ja sapist; pealuust valmistatud trummi ja reieluust trompetit mängitakse tema lõbustuseks. Samal ajal rahumeelsele kaitsjale ohverdatakse ravimeid, magusat ja maitsvat sööki ning siiditükke. Mõlematele antakse sümboolselt loomi, kellel seljas nad sõidavad, varustust ja riideid. Üks oluline substants rituaalides on veri. Tihtipeale on see vaid sümboolne – tegelikult on anumad täidetud mingi muu vedelikuga. Inimverest sobib surnud inimese veri, ohtliku haiguse käes kannatava inimese veri ning leeprahaige veri, lese või prostituudi menstruatsiooni veri olevat eriti efektiivsed. Maagilisteks riitusteks kasutatakse ka lahingus surma saanud noore jõulise inimese verd, mis on pühitud mõõgalt. Veel on mainitud verd, mis on võetud surnud hullumeelse ajust, 8 aastase lapse verd või insestist sündinud lapse verd. Loetelu loomadest, kelle verd sobib kasutada, on samuti pikk: must hobune, hallikas koer, hull koer, must karu jne. Böni kirjutised väidavad, et maagiliste riituste täitmiseks on eriti sobiv mi rgod ehk nn lumeinimese veri. Kasutatakse veel teistsuguseid vedelikke – tavalist vett, jõevett, vett, mis on saadud jääliustikelt, sajast erinevast allikast kogutud vett, tiibeti õlu, vein, ’bras chang - riisist valmistatud alkohoolne jook, bdud rtsi (snskr: amrta) – surematuse jook. Inimlihast (Sha chen sanskriti mahāmāmsa) kasutatakse (tegelikuses samuti sümboolselt) eriti maksa, sisikonda ja süda. Samuti on nõutud kurikuulsate prostituutite vagiinad. Mitmesugust kasutust leiavad pealuud ja reieluud. Tiibet tantristid kannavad kontidest valmistatud põllesid ja käevõrusid, need on ka inimluudest valmistatud. Mõnedel juhtudel kasutatakse inimluid, küüsi, hambaid, mis on võetud surnud inimeselt, populaarsed on jällegi lesed ja prostituudid, vahel võib vaja minna ka nende juuksekarvu ning mõnikord inimnahka. Suurel arvul on loetletud loomi, kelle ja milliseid luid võib kasutada. Mida maagid eriti hindavad, on ninasarviku liha ja väljaheited. Samuti kasutatakse erinevaid taimseid elemente, millest esikohal on kolm magusat substantsi (ngar gsum), milleks on suhkur, mesi, suhkrusiirup/kasemahl. Koos sellega nimetatakse tavaliselt veel dkar gsumi, mis koosneb piimast, võist ja hapupiimast. Neid elemente ohverdatakse tavaliselt rahumeelsetele jumalustele. Raevukatele tehtavad tüüpilised kingid on: must redis, oad, sibulad, küüslauk jne. Jaotus on ka lõhnaküünalde põletamiseks: raevukatele põletatakse mürgiseid datuta lehti ja musta gu guli viirukeid. Mõnede rituaalsete esemete valmistamiseks peab kasutama mürgist puud. Kasutatakse veel erinevaid esemeid: rauapulbrid, muste kive, mis enamasti peavad olema toodud kummituslikult mäelt või surnuaiast või teede ristumise kohast (seda usutakse olevat koht, kus kurjad vaimud tavaliselt pesitsevad), kulla ja hõbedatükid, lihuniku kinga sisu, matuse ruleriidalt võetud tuhk jne. Tormasid ehk ohvrikooke valmistatakse tavaliselt jahust ja veest. Põhiliselt jaotatakse needki kahte gruppi: raevukatele ja leebetele jumalatele valmistatavad tormad. Esimesed on tavaliselt teravate joontega ja kaunistatud suitsu ja leekide kujuliste joonistega, tihtipeale inimese või deemonliku pea või pealuu kujutisega tipus, teised aga on tihtipeale ümarakujulised. Tormad pakuvad jumalusele ajutise elupaiga, kuni ta on oma ülesande täitnud ja torma äraviskamisega ta vabaneb. Rituaalides kasutatakse veel sümboolseid relvi zor, mis ka on tihtipeale valmistatud jahust ning enamus on püramiidi kujulised. Relvadest on veel erinevatel riitustel kasutusel khram shing – kas puust pulk või heksagrammi kujuline laud, mis on täketega kaetud.

 

Dalai Laama oma kõnes rõhutab, et gelugpa traditsioonis on olemas kaitsjaid kolmest sfäärist - Mahākāla, Vaišravana ja Kalarupa. Keskmes on kuuekäeline Mahākāla - Avalokitesvara raevukas vorm, kes kaitseb kõrgema tasandi praktiseerijaid. Vaišravana sobib neile, kes praktiseerivad puhast moraali, kõik kaitsjaid peavad selliste inimeste vastu heatahtlikud olema, kuid just Vaišravana on eriti rahul. Keskmisel tasemel praktiseerijad tegelevadki peamiselt eetilise puhtusega. Madalamal tasemel on peamiselt huvitatud põhjuse ja tagajärje seadusest ja kuna Dharmarāja on kõiksuse ja mittekõiksuse tunnistaja on tema nende kaitsja. Gelugpas peaks praktiseerima vastavalt nendele kolmele sfäärile. Gelugpad ei vaja teist liiki kaitsjaid. Kuni praktiseerija jõuab tasemini, kus ta mõistab kõige mõeldamatuid saladusi, peab ta järgima ettenähtud korda. Dalai laama ütleb, et raevukate jumaluste, kohalike kaitsjate ja maajumaluste lepitamine on lubatud, kuid seda tehakse nii, nagu me kohtleksime oma head sõpra. Näiteks kui me palkame töölise ja anname talle süüa ning palume ennast aidata ühel päeval. See ei ole nagu pühendumine õpetajale, või varjupaiga võtmine. Me lihtsalt palkame ühe tegelase. Sellise suhtumisega on lubatud nende peale loota.