Soojustagasti: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Soojustagasti''' on seade ruumist väljuvast ventilatsiooniõhust soojuse ülekandmiseks sissepuhutavale õhule. Soojustagastiks võib olla soojusvaheti, soojuspump, [...' |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Soojustagasti''' on seade ruumist väljuvast ventilatsiooniõhust soojuse ülekandmiseks sissepuhutavale õhule. Soojustagastiks võib olla [[soojusvaheti]], [[soojuspump]], [[soojustoru]], soojus[[sifoon]] jm.
'''Pindsoojusvahetis''' toimub soojusläbikanne läbi kahte õhuvoolu eraldava kile või membraani (Joon 1.). Soojust vahetavad keskkonnad on teineteisest täiesti eraldatud, pindsoojusvaheti ehitus on lihtne. Puuduseks on asjaolu, et soojuskandjate väikese temperatuurivahe tõttu on soojusvahetuspinnad väga suured, mõnikümmend ruutmeetrit. Enamik soojusvaheteid tehakse ristvoolsetena, kuid võib olla ka vastuvoolu soojusvaheteid. Loomapidamisruumides tuleks kasutada ainult selliseid soojusvaheteid, mida on lihtne tolmust puhastada, lisaks peab veel olema võimalus soojusvahetit härmatisest üles sulatada. Plaatsoojusvahetid on lihtsad, nende soojustagastustegur on 0,25…0,45, nad on kasutatavad ka loomapidamisruumides.
'''Torusoojusvahetid''' võivad olla õhk või vedelik soojuskandjatega. Esimene soojustagasti, mida katsetati loomapidamishoones Šveitsis 1950. a., oli valmistatud klaastorudest (Joon 2). Loomaruumist eraldatud õhk väljub torude vahelt, värske õhk siseneb mööda torusid ruumi. Kui väljuva õhuga kaasnev tolm ja mustus sadeneb toru välispinnale, saab selle maha pesta veega. Pestakse tavaliselt automaatse pesemisseadmega, mis lülitatakse sisse programmi järgi. Selliste klaastorudest soojusvahetite soojustagastustegur on küllalt hea – 0,4…0,7.
Plastmasstorudest soojustagastites kasutatakse vahesoojuskandjana mittekülmuvat vedelikku. Üks seade koosneb tavaliselt kahest soojusvahetist. Plastmasstorudest võib koostada toruradiaatori. Plasttorusoojustagasteid on hea kasutada mitmesuguste soojuspumpadega koos. Omapäraseks soojustagastiks on soojussifoonid ja soojustorud.
[[Soojustoru]] kujutab endast kergesti aurustuva vedelikuga (freoon) toru, millest on õhk eemaldatud (Joon 3, a). Toru alumises osas olevale vedelikule antakse ruumist väljuv heitsoojus, vedelik aurustub, aur tõuseb toru ülemisse ossa, kus ta kondenseerub ja annab ära [[aurustumissoojus]]e ruumi sisenevale õhule. Kondensaat valgub toru alaossa. Soojustoru peab olema vertikaalses asendis.
Soojus[[sifoon]] (Joon 3, b) erineb soojustorust selle poolest, et kondensaat liigub toru soojendatavasse ossa kapillaare mööda, mitte aga raskusjõu toimel nagu soojustorus. Seega võib soojussifooni asend erineda vertikaalist ja kondensaat võib liikuda ka alt üles.
Pindsoojustagastites leiavad kasutamist plaatsoojusvahetid (Joon 4), trummelsoojusvahetid (Joon 5) või torusoojusvahetid (Joon 2). Soojusvahetuspindadena kasutatakse alumiiniumi, klaasi, plasti ja roostevaba terast. Soojusvahetis eraldub veeauru kondenseerumisel [[peitsoojus]], [[aurustumissoojus]]. Kõige enam soojust saaksime soojusvahetist siis, kui ruumist väljuv õhk jahtuks soojusvahetist väljumisel kuni välisõhu temperatuurini. Praktiliselt ei ole see aga võimalik. Soojusvahetite efektiivsust võime iseloomustada soojustagastusteguriga.
[[Regeneratiivne soojusvaheti|Regeneratiivses soojusvaheti]]s toimub soojuse perioodiline salvestamine väljuvalt saastunud õhult ja soojuse äraandmine sisenevale külmale õhule mingi aine soojusmahtuvse kasutamisega. Soojuse ülekanne on tsükliline. Saastunud õhu soojusenergia antakse mingile soojust salvestavale materjalile (salve) ja võetakse sealt värskele õhule tagasi (Joon 6). Regenereerivad soojussalvestid võivad olla liikuva või liikumatu salvega, samuti on vedelikuga salvesteid.
Liikumatu salve korral tuleb kasutada kahte salve, millest ühte soojendatakse ja teine soojendab samal ajal ruumi sisenevat õhku. Perioodiliselt tuleb õhuvoolud ümber lülitada, et soojendada jahtunud salve ja saada soojust teisest salvest. Õhuvoolud lülitatakse ümber vastava klapiga. Ümberlülitamine peab toimuma automaatselt täiturmehhanismi abil. Ümberlülitamise kriteeriumiks võib olla salve temperatuur või lülitatakse klapp ümber aja järgi. Ühe tsükli kestus sõltub oluliselt välisõhu temperatuurist ja õhuvahetusest, seetõttu on aja järgi ümberlülitamine võrdlemisi ebatäpne.
'''Trummelsoojusvaheti''' pöörlev salv on kettakujuline rõngas, mis on täidetud väljapressitud konarustega õhukeste metall-lehtedega või mingi poorse materjaliga. Trumli õhupiludest läbi puhutav, ühe kanali kaudu ruumist väljuv õhk soojendab materjali. Ketta pöördumisel 180º võrra läbib välisõhk teise kanali kaudu soojendatud täidise ja soojeneb ise (Joon 7). Parema soojusülekande saamiseks tehakse metall-lehed väljaulatuvate konarustega, et tekitada turbulentne õhuvool.
| |||